Kristi Jõgistegi nakatus. „Loomulikult on hirm tundmatuse ees. Ma ei teadnud, mis loom see programmeerimine on,“ kirjeldas Jõgiste, kes töötab täiskohaga autosõiduettevõtte õppekava koordinaatorina. „Teine suur asi oli see, et kas ma saan sellega üldse hakkama?“

On ju jäänud mulje, et programmeerijad on poole kohaga geeniused, kuid tema ei osanud koodi lugedagi, veel vähem kirjutada. Ka matemaatika pelutas. Ning aja leidmine täiskohaga töö ja kahe väikese lapse kõrvalt tundus keeruline.

Ent ta tahtis tulla tagasi õppima, et oskusi ja teadmisi laiendada. Jõgiste on pikalt töötanud ühes valdkonnas ja nüüd oli aeg end proovile panna. Ja programmeerimine tundus huvitav juba ennegi. Nii tahtis naine ka teada saada, kas see õpe talle üldse meeldib.

„Õppimine käib nii, et ma õpin, kuulan loenguid, loen materjale. Ma saan sellest kõigest aru. Ja siis tuleb see äge pool, et nüüd ma pean hakkama koodi kirjutama. Ma pean hakkama teadmisi rakendama. Ja siis tulevad raskused,“ kirjeldas Jõgiste. See erineb oluliselt lihtsalt eksami sooritamisest. „Täna on see, et see kõik kujuneb ikkagi oskuseks.“

Õppe maht on tõesti suur, kirjeldas Jõgiste. Aga ta saab sellega hakkama, sest ta võtab aja, pingutab ja teab, mida ta on tegema tulnud. Kohati on ikka ka väga raske. Sellisel juhul tuleb lihtsalt abi küsida. „Siiamaani olen hakkama saanud ja mul on sära silmades,“ kirjeldas ta.

Discordis esimest korda abi küsides ta käsi suisa värises – äkki on küsimus rumal? Aga ta sai vastuse ja edaspidi oli küsimine tunduvalt lihtsam. Nii võiks käia ka praktikumides kohapeal. Kui Jõgiste sinna esimest korda läks, siis ta väga kartis taas abi küsimist, sest talle ei meeldi abi küsida. „Tugivõrgustik on ülimalt vajalik selle kursuse juures ja tõesti sealt saab väga head abi,“ nentis Jõgiste. Nii saab ta julgust ja tuge ka kaasõpilastelt - erinevatest valdkondadest tulnud inimestelt, kellega koos õpitakse.

Kuigi elukorraldus õppima asudes mõistagi muutus, kohanesid isegi pere väiksemad liikmed üllatavalt hästi. Poeg kiikab vahepeal üle ema õla ekraanile ja küsib, et kas kood jälle ei tööta.

Selle eest enda areng on väga inspireeriv ja Kristi ei taha kindlasti piirduda kraadiga programmeerimine 1, ees ootab programmeerimine 2. Lisaks saadud põhjalikele teadmistele tuli välja veel üks oluline õppekoht - eneseareng. Kristi teab nüüd kindlasti, et oskab õppida, suudab teha midagi täiesti uut, julgeb abi küsida ning on enda vastu oluliselt leebem. Kui ei jõua tervet rehkendust, teeb pool!

„Kerge ei ole, aga kui motivatsioon on paigas ja tead, mida tahad, siis on mikrokraadiõpe vägagi tehtav! Kui ei jaksa magistrisse minna, võta mikrokraad!“ soovitab Kristi, sära silmades, ja tuiskab edasi.

Vastuvõtt Tallinna Tehnikaülikooli 2023/24 mikrokraadikavadele on avatud, avaldusi saab esitada 30. juunini.

Vaata lähemalt:
taltech.ee/mikrokraad

Jaga
Kommentaarid