Teoreetikud toovad miinimumpalga varjuküljena sageli välja asjaolu, et miinimumpalga tõus surub väiksemate oskuste ja võimalustega tööotsijad tööturult välja ning sedasi suureneb struktuurne tööpuudus. Empiirilised uuringud, millega on püütud seda mõju mõõta, jõuavad aga sageli järeldusele, et miinimumpalga mõju tööhõivele on pigem väike.

Tööturg pole ideaalne ja töövahetusega kaasnevad kulud, mille tõttu ei tööta inimesed tingimata seal, kus nad oleksid kõige tootlikumad. Tööjõupuuduse tingimustes võib miinimumpalga tõus panna inimesi liikuma kvaliteetsematele töökohtadele. Ilma tõuketa poleks julgetud tööd vahetada.

Miinimumpalga tõstmine võib osutuda osalt ka maksuaususe meetmeks, mis vähendab varimajanduse ja ümbrikupalkade osa. Mõjuhinnangud sõltuvad muuhulgas ka sellest, kui palju miinimumpalka korraga tõstetakse. Väikeste tõusude puhul on ainuüksi statistika mõõtmisvigade tõttu mõjuhinnanguid pea võimatu täpselt hinnata ja seetõttu pole need statistiliselt olulised.

Uuringute kokkuvõttes on aga oluline see, et ettevõtted kohanevad miinimumpalga tõusuga erinevalt ja alati ei pruugi kohanemine toimuda läbi töökohtade arvu vähendamise. Ungaris tõsteti sajandivahetuse paiku paari aastaga miinimumpalka 35%-lt 55%-le mediaanpalgast. Seda tõusu analüüsinud uuringud on näidanud, et mõju hõivele oli küll negatiivne, aga siiski väga väike, nagu ka teiste näidete puhul. Umbes 80% kohanemisest toimus hoopis hinnatõusu kaudu: ehk ettevõtted kandsid palgatõusu suuresti hindadesse üle.

Uue palgatasemega kohanemine hindade kaudu eeldab seda, et nõudlus kaupade ja teenuste järele, mida miinimumpalga tõusust mõjutatud ettevõtted pakuvad, ei tohi olla liialt hinnatundlik. Selline palgasurve ülekandmine hindadesse on pigem võimalik siseturule suunatud harudes, kuid keerulisem eksportivates harudes, kus toodete hinna dikteerib rahvusvaheline konkurents.

Seega peaks miinimumpalga kiire tõusu puhul lisaks hinnasurvele muretsema tõenäoliselt töökohtade pärast, mis asuvad Tallinnast kaugel eksportivates ettevõtetes, kuna neil ettevõtetel on keerulisem palgasurvet hindadesse üle kanda ja samuti on sealsetel töötajatel keeruline töökohta vahetada, kui piirkonna suurim tööandja raskustesse satub. Statistikaameti andmetel on maakondade lõikes madalaimad palgad Hiiu, Valga, Jõgeva ja Võru maakonnas. Juhuks, kui miinimumpalga uus tase osutub Eesti jaoks ikkagi liiga kõrgeks ja toob erinevalt teistest riikide kogemusest kaasa töökohtade arvu märgatava languse, tasub läbirääkijatel jätta alles võimalus, et miinimumpalga ja mediaanpalga suhe võiks tulevikus ka langeda.