Maikuus Tallinnas toimunud konverentsil Latitude59 jäi n-ö mõjuinvestorite (impact VCs) vestluspaneelist kõlama kaks tugevat mõtet: ESG (environmental, social, and governance) ehk keskkonna-, sotsiaal – ja ühingujuhtimise raamistik peaks iga ettevõtte jaoks olema baashügieen ning et tuleks lõpetada sõna impact niisama kasutamine. Seda põhjusel, et mõju saab olla nii negatiivne, neutraalne või positiivne ning aastal 2023 ei tohiks olla ettevõtteid, kes räägivad lihtsalt mõjust - tulemusi on vaja - avaldada selget positiivset või äärmisel juhul neutraalset mõju.

ESG kui baashügieeni on fookusesse seadnud nii Euroopa Liit kui ka näiteks Austraalia ja Kanada sätestades senisest täpsemaid nõudmisi ja tingimusi ka raporteerimisel, mis rakenduvad 2024. aastal. Eesti koolitusmaastikul jäävad silma mitmed ettevõtjatele suunatud koolitused küll pealkirjadega „kas ja millega“ või „kuidas ja millal“ ESG raamistiku implementeerimisega alustada. See justkui annab signaali, et baashügieenist kui sellisest oleme siinmail kaugel. Aga kas oleme?

Või tegu on ka siin rohepesu (greenwashing) teises skaala otsas oleva äärmusega, mis on nimeks saanud green hushing? Tegu on nähtusega, mil ettevõtted teadlikult hoiavad enda teada strateegilisi samme ja tulemusi, et mitte sattuda rohepesu libedale teele. Möödunud aasta oktoobris viis South Pole 1200 ettevõtte seas läbi uuringu, mille tulemusel selgus, et ligi üks neljandik ettevõtteid on n-ö rohesalatsemisega tegelema hakanud. See võib olla ettevõtte jaoks teatud mahus tark samm, ent sellel on ka suurem ning negatiivne mõju ümbritsevale. Kui info ei liigu ja teadlikkus ei kasva, ei parane ka olukord.

Raul Rebane märkis 5. mail Vikerraadio päevakommentaaris, et rohepööre on tegelikult elupööre ja kliimapiibel kuluks ära. Aga nentis ka seal, et infot ja teadmisi on vähem, kui skeptikute ümberpööramiseks vaja ning infot ja teadmisi tuleb jagada. Nõustun selle saatelõigu kommentaariga.

Ettevõtted peavad jagama oma lugusid eeskätt just keskkonnale positiivse mõju avaldamise kontekstis, et jagada oma kogemusi ja innustada ning julgustada teisigi sama tegema. Pariisi kliimakokkulepe ja silmnähtavad kliimamuutused on seadnud meid kõiki olukorda, mil aeg on otsa saanud ja tegutseda tuleb kohe. Sellest hoolimata on teadmatus ja segadus eeskätt positiivse mõju avaldamise, jalajälje vähendamise kui ka kliimaeesmärkide saavutamisel jätkuvalt suur. Liiga tihti kohtab ettevõtete hulgas teadmatust, mida tähendab erinev terminoloogia ja kuidas neid tulemusi ikkagi mõõta. Mis vahet on carbon avoidance’l ja carbon removal’il? Mida ma ostetud süsinikkrediitide eest tegelikult saan, millist mõju see avaldab keskkonnale või ma maksan kinni keskkonnasäästmatuid tegusid ja südametunnistust? Kas ja kes on neid projekte juba usaldanud ja milliseid olulisi samme astunud? Mis on tegelikult positiivne mõju nii kliimale kui ka ühiskonnale? Kõik on õigustatud küsimused ning soovitus siinkohal on isegi liiga lihtne.

Ei tasu keskenduda niivõrd tehnoloogiatele ja mahule, kui palju näiteks süsinikrediite osteti jalajälje leevendamiseks, vaid reaalselt positiivsele mõjule, mida konkreetne tehing looduse ja kliima heaks endaga kaasa toob. Mitusada või mitu miljonit eurot investeeriti, et taastada kahjustunud maid? Kui palju puid istutati? Millist positiivset sotsiaalset positiivset mõju avaldab mainitud investeering (või süsinikkrediitide ost) kohalikule loodusele ja inimestele? Keerulises majanduskliimas ei saa keskkonnahoidu ja kliimamuutuste vastu võitlemist pausile panna - nagu öeldud, see peab olema baashügieen ja positiivse mõju avaldamine samuti. Loodusesse investeerimine on vältimatu samm ka majanduslikult keerulistel aegadel. Või nagu ka Raul Rebane juba eelmainitud sõnavõtu käigus mainis, et „Maailma ei hävita mitte need, kes teevad kurja, vaid need, kes vaatavad kurja midagi tegemata (Albert Einstein). Mitte midagi tegemise aeg on läbi!“