Tunne pettur ära: mida teha kahtlase telefonikõne korral?
(21)
Kui teie telefon heliseb ootamatult ja hääl teisel pool toru soovib ühel või teisel viisil teie rahaasjadest rääkida, on kõige rahatargem otsus võtta paus ja mõelda hoolikalt, ega teie vestluskaaslane pettur ole.
Kurjategijad hakkasid inimestelt raha välja petma tõenäoliselt samal hetkel, kui raha leiutati, kuid viisid, kuidas seda tehakse, muutuvad pidevalt. Tihti võib järjekordse petuloo paljastamise peale tekkida mõte „Appi, milline lollus! Minuga sellist asja küll ei juhtuks“. Petturid teavad aga hästi, et keegi ei taha oma senti niisama ära anda, seega panustavad nad psühholoogiale – hirmule rahast ilma jääda või jätta kasutamata hea võimalus teenida. Ohvriks langemine ei sõltu enamasti sellest, mis rahanumber inimese kontol on või mis on tema haridustase, pigem võib sobiva ajastuse või sobiva skeemi korral ohvriks langeda igaüks.
Ühe levinuima petukõnede skeemi puhul tutvustab kurjategijast helistaja ennast politsei- või pangatöötajana. „Justkui autoriteetse ametinimetusega ja Eesti numbrilt helistav inimene teavitab, et sinu tuttava või sugulasega on midagi juhtunud või sinu makse, raha või kaardiga on midagi toimumas ning olukorra päästmiseks peate kohe tegutsema, tehes makse või sisestades PIN-koode. Või siis teeb helistaja ainult sulle ja just praegu kehtiva erakordse pakkumise investeerida väga tulusalt raha – võta või jäta! Stsenaariumid võivad suurel määral varieeruda ja olla lavastatud mitmes vaatuses. Näiteks esialgu helistab „politsei“, hiljem antakse kõne „teie panga töötajale“ üle,“ kirjeldab LHV jaepanganduse juht Annika Goroško. Investeeringute puhul survestab helistaja ohvrit justkui juba kõvasti kasvanud tulule hoo andmiseks üha suuremad rahasummasid panustama. Samuti võib pettur kõlada väga asjatundlikult ja mainida detaile, mis tänu kokkusattumusele või petturi hoolikale eeltööle lisavad olukorrale usaldusväärsust.
„On inimlik, et emotsioonid võivad mõistuse üle kontrolli võtta,“ märgib Goroško. „Petturi eesmärgiks on hoida potentsiaalset ohvrit konksu otsas ja mitte lasta tal hinge tõmmata niikaua, kuni ta annab välja olulise teabe nagu krediitkaardi andmed, sh CVV (pangakaardi taga olev 3-kohaline number), paigaldab oma arvutisse tema eest tehinguid teostada võimaldava tarkvara, kannab ise raha üle või sisestab oma seadmesse PIN-koodid, kontrollimata seda, mida ta tegelikult kinnitab.“ Goroško sõnul ei piirdu riskid pangakontol oleva summaga – kurjategija võib pettusega võtta ka ohvri nimel laenu või teha tema krediitkaardiga oste.
Väljapetetud raha liigub sekunditega teise maailma otsa
Hetkeks, kui petetu saab aru, et raha on varastatud, ja asub politseilt või pangalt abi otsima, võib aga tema abistamiseks liiga hilja olla. „Kiirete maksete tulekuga peame iseenesestmõistetavaks, et lapsele kantud kommiraha jõuab mõne sekundiga tema kontole ning laps saab raha kohe kasutada, kuid raha kiiret liikumist kasutavad ära ka petturid. Hetkeks, kui inimene on raha kadumist märganud, võib see olla juba teistes riikides asuvate tankistide kontodele kantud või hoopis sularahas välja võetud,“ selgitab Goroško.
Pangad ja teised teenusepakkujad teevad igapäevaselt tööd klientide raha kaitsmiseks ja petturite tegevuse takistamiseks. Goroško sõnul panustavad pangad kõvasti andmeturvalisusse ja klientide teadlikkuse tõstmisse, samuti annavad endast parima, et vähimagi võimaluse korral varastatud raha tagasi saada. „Kuid juhul, kui klient on ise petturitele kõikidest turvaväravatest läbipääsu andnud, võib raha tagastamine olla kahjuks võimatu,“ nendib ta.
Turvalisuse tagamisel on teenusepakkuja eesmärgiks, et ligipääs rahale oleks kliendi enda jaoks võimalikult mugav ja kiire, kurjategija jaoks aga võimalikult keeruline ja peadmurdev. „Elame digiriigis, kus oluliste tegevuste kinnitamiseks piisab kahe numbrikoodi meeldejätmisest, kuid tihti ei teadvusta me seda, et PIN2 sisestamine on samaväärne oma käega antud allkirjaga ning võib olla võrdselt murranguliste tagajärjetega,“ räägib Goroško.
Petukõne on võimalik ära tunda
Kui aga petturid nii osavad on, siis kuidas petukõne ära tunda? Viisakal inimesel ei ole alati lihtne teisele inimesele resoluutselt ära öelda, kuid kui midagi tundub vähegi kahtlane, siis parim lahendus ongi öelda „ei, aitäh“ ja kõne lõpetada. Tõelise teenusepakkuja puhul on alati võimalik tema ametlikule numbrile tagasi helistada.
Ohumärgiks on ka see, kui teiega hakatakse rääkima võõrkeeles – libapanga või -politsei kõned on tavaliselt venekeelsed, investeerimiskelmid räägivad sageli inglise keeles. Kui oled oma teenusepakkuja juures valinud suhtluskeeleks eesti keele, ei hakka teenusepakkuja sinuga muus keeles rääkima, eriti kui tegemist on Eesti pangatöötaja või korrakaitsjaga. Samuti võib petukõne ajal tihti taustal kosta kõnekeskusele omast melu. Kahtlust peaks äratama ka see, kui helistaja kiirustab teid tagant – tema eesmärk on külvata paanikat ja mitte lasta ohvril selgelt mõelda.
Meeles tuleb pidada, et erinevate organisatsioonide esindajad ei anna telefonikõned teineteisele edasi – kui „pangatöötaja“ teavitab, et kohe räägib teiega „politseinik“, tähendab see seda, et olete petuskeemi järgmisse etappi jõudnud. „Kõige ohtlikumaks tunnuseks on aga helistaja ootus, tihtipeale nõudlik ja pealetungiv, et te annaksite talle välja personaalse info, näiteks kasutajatunnuse, isikukoodi või PINkoodid, paigaldaksite oma arvutisse mingi tarkvara, kannaksite kuskile raha, sõlmiksite lepingu või kinnitaksite tehingu,“ märgib Goroško.
