Mart Võrklaev: Eesti ajakirjandus ei vaja edukas olemiseks valitsusepoolseid kingitusi

Mõistan, et maksumuudatused tekitavad pahameelt, aga võtkem nüüd süüdistuste loopimisega natuke hoogu maha.

Alustuseks, hindame vaba ajakirjandust jätkuvalt väga kõrgelt ning toetame sektorit riigi võimekuse piirides. Näiteks andsime nii eelmisel kui ka sel aastal miljon eurot riigi toetust venekeelsete toimetuste tugevamaks muutmiseks (sh Postimees ja Ekspress Grupp, kuhu kuulub ka Õhtuleht). Teiste seas sai eelmisel aastal Postimees Grupp pisut üle 700 tuhande euro ja Ekspress Meedia pea 300 tuhat eurot. Ühtlasi piirasime elanikkonna ligipääsu Venemaa propagandakanalitele ja oleme aastaid seisnud ülemaailmse digimaksu kehtestamise poolt.

Kõige selle taustal ei saa aga unustada olukorda, milles praegu oleme. Eesti riigieelarve tervis on halb, seal laiutab ca 1,7 miljardi euro suurune auk. Kui jätame selle lappimata, oleme peagi olukorras, kus maksame aastas sadu miljoneid eurosid intressideks ega saa seda raha kasutada kaitsevõime tugevdamiseks ega näiteks õpetajate, päästjate ja politseinike palkade tõstmiseks. Selleks, et nii ei läheks, on valitsus võtnud ette riigirahanduse korrastamise ja kuna ainult olemasolevate kulude ülevaatamisega seda teha ei õnnestu, seisavad ees mõned maksutõusud. Riigirahanduse korrastamine vajab meie kõigi panust, aga me kõik saame kasu ka sellest, kui riigi rahaasjad on korras.

Riigieelarve täitmisel on käibemaksul väga oluline koht. Meile on tähtis, et maks oleks efektiivne, seda ei õõnestaks mitmesugused madalad määrad ja erisused. Eesti on hoidunud käibemaksuerisustest isegi esmatarbekaupadele, sest see mõju ei jõua tarbijani. Ajakirjanduse käibemaksumäära alandamine 2022. aastal 5 protsendile oli üks väheseid erisusi sellest trendist.

Alates 2024. aastast tõstame käibemaksu standardmäära (20 protsendilt 22 protsendile), mis mõjutab kõiki Eesti inimesi ja ettevõtjaid ning see süvendab erisustest tulenevat ebaõiglust veelgi. Majutusasutuste käibemaks tõuseb 2025. aastast 9 protsendilt 13 protsendile, mis on algselt planeeritust 9 protsendipunkti madalam. Ajakirjandus ei saa jääda puutumatuks saareks.

Jah, oleme teadlikud, et võimalik on ka nö supersoodusmäär vahemikus 0-4,99 protsenti, aga olukorras, kus kõik teised peavad panustama, ei tundunud ajakirjanduse käibemaksu vähendamine ülejäänute suhtes õiglane. Seda enam, et eelmise aasta juulini kehtis ka ajakirjandusele 9-protsendiline käibemaksumäär.

Käibemaks on lõpptarbija maks, millest tulenevalt on maksusoodustuse eesmärk toetada lõpptarbijat ning teha toode või teenus tarbijale odavamaks, suurendades seejuures kättesaadavust. On isegi mõistetav, et sisendhindade kiire hinnatõusu tingimustes ei toonud eelmise aasta augustis ajakirjandusele tehtud käibemaksualandus tarbijatele kaasa hinnalangust, kuid hinnad ei jäänud isegi paigale, vaid vastupidiselt tõi see kaasa hoopis hinnatõusu, mis käibemaksu alandamise mõttele ja kättesaadavuse suurendamisele kaasa ei aita. Kui võrrelda ajalehtede hindu 2023. aasta mais 2022. aasta 1. juuliga, on need tõusnud 10,25 protsenti. Jutt on ikka kogu sektorist, mitte ühe meediamaja väljaannetest. Lisaks, kui võrrelda 2023. aasta maikuu taset 2022. aasta detsembri omaga, on ajalehed tõesti viie kuuga kallinenud 8,4 protsendi võrra. Samal ajal on üldine hinnatase tõusnud vaid 4 protsenti ehk ajalehed on kallinenud madaldatud käibemaksu tingimustes kaks korda rohkem kui keskmine ostukorv. Ka see väide vaatleb ajakirjandussektorit tervikuna ning põhineb Statistikaameti ja Eurostati andmetel.

Mis puudutab Euroopa Komisjoni käibemaksumäära erandite muudatust, mis lubab teatud valdkondade puhul kasutada alla 5- või 0-protsendilist määra, siis see jõustus 2022. aasta aprillis (mitte 2021. aasta detsembris, nagu väidab Mari-Liis Rüütsalu 15.06 Delfis ilmunud loos). Eesmärk oli liikmesriikidele anda võimalus (mitte kohustus) vähendatud määrade kohaldamiseks. Paljudel olid mitmesugused ajaloolised erandid, millega direktiivis arvestati, lisaks laiendati loetelu kaupadest ja teenustest, millele võib vähendatud määra kehtestada: toiduained, veevarustus, ravimid, meditsiiniseadmed ja abivahendid, reisijatevedu, raamatud/ajalehed/ajakirjad ja päikesepaneelid. Seega ei loodud „supermäära“ vaid ajakirjanduse jaoks, vaid palju laiemalt ja selleks, et luua liikmesriikidele õiglasem mänguruum.

Kindlasti ei ole ma nõus väitega, et meediamaju ei kaasatud aruteludesse. Kohe, kui sai selgeks, et majutusasutuste käibemaksu tõusu puhul liigume kompromissi suunal ja peame seetõttu kaotama ajakirjanduse 5-protsendilise käibemaksu soodusmäära, kohtusin ka meediasektori esindajatega. Samuti on neil olnud võimalus tutvustada oma seisukohti Riigikogu liikmetele ja fraktsioonidele.

Rõhutan, et ajakirjanduse uus, 9-protsendiline käibemaksumäär hakkab kehtima 2025. aastast. Seega on muutus meediamajadele aegsasti ette teada. Prognoosi järgi peaks juba 2024. ja 2025. aastal majandusel oluliselt paremini minema.

Samuti kaob 2025. aastast maksuküür. Kui 2023. aasta märtsis oli Eesti keskmine palk 1810 eurot ja eeldades, et ajakirjanikud teenivad selle kandis olevat palka, osad rohkem, osad vähem, siis võidab 1800-eurose kuupalgaga ajakirjanik maksuküüru kaotamisest iga kuu 76 eurot ehk 912 eurot aastas. Tõenäoliselt on keskmine palk 2025. aastal 2000 euro kandis. Keskmist palka saav ajakirjanik võidab maksuküüru kaotamisega sel juhul iga kuu 101 eurot ehk 1212 eurot aastas. Seega on tulumaksureform oluline leevendus ka meediamajade hirmule, et käibemaksumuudatuste tulemusel on ajakirjanikke vaja koondama hakata.

Lõpetuseks, vaba ajakirjandus on üks demokraatliku riigikorra tugisambaid ning Eesti on aastaid olnud maailma ajakirjandusvabaduse tipus. Selle taga on olnud meediamajade tubli töö. Samas usun, et Eesti ajakirjandus ei vaja edukas olemiseks valitsusepoolseid kingitusi.