Madala intressiga tarbimislaen võib reaalsuses osutuda kalliks

Suurem osa inimesi eelistaks kindla asja ostuks raha säästa, siiski alati ei lähe nii. Kodu vajab kiiret remonti, auto ostmist või eluks vajalik tehnika, näiteks külmkapp, otsustab kuumal suvepäeval töö lõpetada. Säästude puudumise korral võetakse sellisel juhul sageli tarbimislaenu või ostetakse vajaminev ese järelmaksuga. Viimast peetakse kummalisel kombel paremaks variandiks, kuigi tegemist on sisuliselt tavapärase sihtotstarbelise laenuga.

Laenu ja järelmaksu pakkujad teavad, et inimesed vaatavad põhiliselt intressi – reklaamides kajastatakse madalat protsendinumbrit või isegi nullintressi suurelt ja punaselt ning detailid jäetakse väiksesse kirja. Tegelikkuses tasuks eelkõige vaadata krediidi kulukuse määra, mis näitab, kui palju laen kokku maksma läheb.

See tuleb kasuks olukordades, kus pakutakse küll nullintressiga laenu, kuid millele lisanduvad igakuised haldustasud ja märkimisväärsed lepingutasud. Kuid ka olukorras, kus intressi arvestamise loogika on jäänud ridade vahel märkamata. Näiteks arvestavad paljud pakkujad intressi laenu jäägilt, kuid leidub ka neid, kelle pakutud intress kujuneb laenu algsummalt. Nii vähenevad esimesel juhul intressimaksed iga kuu, teisel jäävad aga terve lepingu kestel samaks. Kokkuvõttes võib vahe olla märkimisväärne.

Krediidi kulukuse määral on ülempiir, mille eesmärk on kaitsta tarbijaid liigselt kõrgete tasude eest. Ülempiiri muudetakse kaks korda aastas ning see sõltub kuue kuu tarbimislaenude kulukuse keskmisest. Viimati ehk mai lõpus avaldatud keskmine oli 16,72%, mis tähendab, et ülempiir on 50,16% aastas. Kuigi laenuandjatel on kohustus ülempiirist kinni pidada, siis hiilitakse sellest aeg-ajalt kõrvale. Ka sellel aastal on Finantsinspektsioon pidanud reegleid rikkunud krediidiasutusi korrale kutsuma. Rikkumise korral ehk liiga kalli tarbijalaenu pakkumisel on sõlmitud leping tühine.

Toome näite erinevate laenude kuludest. Kodus läksid elektripliit ja külmkapp üheaegselt katki. Uute soetamiseks oleks vaja laenata 1000 eurot. Laenuperioodiks valitakse üks aasta ehk 12 kuud ning valida on kahe pakkumise vahel, kus mõlemad laenuandjad reklaamivad 15,9% suurust intressi. Tundub, et kokkuvõttes on tasutud summad võrdsed?

Lähemal vaatlusel selgub, et esimese pakkumise puhul on lepingutasu 32 eurot ning krediidi kulukuse määr 24,58% ehk summaliselt teeb see kokku ligi 1122 eurot. Teisel juhul on lepingutasu küll soodsam – 29,90 eurot, kuid sellele lisandub haldustasu 4,90 kuus ning intressi arvutatakse laenusummalt, mitte laenujäägilt, siis krediidi kulukuse määr on lausa üle 50% ning tagasimakstav summa ligi 1250 eurot. Seega tingimusi hoolikalt uurides oleks võit 128 eurot.

Kui kalliks laen kokkuvõttes võib maksma minna, saad mugavalt kalkuleerida Finantsinspektsiooni poolt loodud lehel Minuraha.ee.

Krediidi kulukuse määr ei ole ainus asi, mida peaks laenu võtmise puhul jälgima. Enne taotluse esitamist tuleks hoolikalt lugeda hinnakirja ja lepingu tingimusi. Erilist tähelepanu tuleks pöörata lepingu lõpetamisele, sest kes meist ei sooviks kõrge intressi maksmise asemel tasuda laen võimalikult kiiresti tagasi? See võib aga kaasa tuua lisakulu. Nii on suhteliselt tavapärane, et krediidiandja küsib laenu ennetähtaegse tasumise eest näiteks protsendi tagastatavalt laenusummalt või kolme kuu intressimaksete summa.

Kokkuvõttes tuleb meeles hoida, et igasugune laen on oluline finantskohustus, mille tingimustega tutvumine on äärmiselt oluline. Enne laenu võtmist tuleks küsida erinevaid pakkumisi ning nende võrdlusel võtta arvesse kõiki kaasnevaid kulusid, mitte ainult intressi. Kui midagi jääb laenu hinnakirjas või tingimuses segaseks, siis tuleks küsida krediidiandjalt täpsustust.