Aina enam kuuleb erinevate sektorite ettevõtetest, kes on kas investeeringute kokkukuivamise, toorme puuduse või sihtturgudel valitsevate ebasoodsate olude tõttu pidanud oma tegevust koomale tõmbama. Ühest hetkest alates ei pruugi aga pelgalt tegevuskulude piiramisest enam piisata. Seda eriti juhul, kui hoolimata kokkuhoiust ei ole võimalik jõuda võlausaldajatega kokkuleppele kohustuste tasumise osas.

Pikka aega on Eesti investeerimiskliima olnud hea, kuid nüüd on mitmete negatiivsete tegurite mõjul olukord muutunud. Asjatundjad on esile toonud, et investeeringute mahud on kukkunud ning tehinguturg koomale tõmmanud. See kõik avaldab paratamatult negatiivset mõju ettevõtjate võimele oma kohustusi täita.

Vastutuse vältimine ei ole lahendus: saneerimismenetlus kui võimalus olukorra parandamiseks

Kõige hullem, mida ettevõtja majanduslike raskuste tekkimisel teha saab, on peita pea liiva alla ja loota, et küll olukord iseenesest paremaks läheb. Terendav maksejõuetus on kahtlemata ebameeldiv perspektiiv ning sellega tegelema asumine nõuab otsustavust ja keerulise olukorraga adapteerumist, kuid alternatiiv mitte midagi tegemise näol on hullem. Seadusandja on läbivalt näinud vaeva, et ühelt poolt täiustada ning arendada erinevaid õiguslikke võimalusi võlgniku maksejõuetuse puhuks, kuid teisalt on ta ka andnud majandusraskuseid ületada soovivale võlgnikule tööriistad, kuidas seda teha.

Olukorras, kus ettevõtte maksejõuetus ei ole püsiv, ettevõtjal on tahe raskuste ületamiseks pingutada ning lootus paremate aegade saabumiseks on realistlik, saab abi saneerimismenetlusest. Kuigi saneerimisseadus on Eestis kehtinud varsti juba 15 aastat, ei ole selle maine kuni viimase ajani just liiga hea olnud. Seda peamiselt seepärast, et saneerimist on vahel püütud ära kasutada ebaausatel eesmärkidel – selle asemel, et teha aus ja tõsimeelne pingutus oma majanduslike raskuste ületamiseks, on seda menetlust proovitud kasutada pankroti edasilükkamiseks.

Saneerimisseaduse 2022. aastal jõustunud muudatuste üks eesmärke oli muu hulgas just nimelt regulatsiooni kuritarvitamise võimaluste vähendamine. Seadusemuudatuste tulemusena peaks sellest nii hädas ettevõtjatele, nende võlausaldajatele kui ka majanduskeskkonnale tervikuna rohkem abi olema.

Praktilised võimalused äritegevuse jätkamiseks

Saneerimismenetluse algatamiseks on vajalik muu hulgas põhjendada nii seda, et ettevõtja maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline, kui ka seda, et ettevõtja jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik. Edukas saneerimine on paremaks võimaluseks ka võlausaldajatele, kes pankroti korral sageli suuremast osast oma rahast ilma jääksid.

Saneerimise käigus on võimalik ajatada maksete tasumist, kujundada ümber nõudeid, muuhulgas kuhjuvatest viivistest vabanemise kaudu ning saada kaitset äritegevuse jätkumiseks esmavajalikele lepingutele. Ettevõtjale on protsessi käigus toeks eksperditeadmistega saneerimisnõustaja.

Selleks, et saneerimisest päriselt abi oleks, ei tohi seda jätta liiga hilja peale. Kui midagi enam päästa ei ole, on raske loota, et võlausaldajad ettevõtja saneerimist toetavad – aga ilma võlausaldajate toetuseta on väljavaated edukaks saneerimiseks väga vähesed.

Teisalt, kui saneerimisega õigel ajal pihta hakata, annab see ka võlausaldajatele võimaluse uskuda, et ettevõtja, kes oma probleemidele otsa vaatab ja nendega tegeleb, suudab oma majanduslikud raskused ületada ning olukorrast välja tulla. Saneerimise puhul kehtib tõdemus, et parem varem kui hiljem. Ka seadusandja paneb juhtorgani liikmetele kohustuseks, et olukorras, kus äriühingu majandusolukord on halvenenud ja maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline, peavad ühingu juhtorgani liikmed astuma samme majanduslike raskuste ületamiseks, oma likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks, sealhulgas kaaluma saneerimisavalduse esitamist.

Kui aga olukord osutub täiesti lootusetuks ning majanduslikud raskused ei ole enam ajutise iseloomuga, vaid on püsivad, lasub ühingu juhtorgani liikmetel seadusest tulenev kohustus esitada ühingu pankrotiavaldus. Ettevõtja poolt püsiva maksejõuetuse korral pankrotiavalduse esitamine ei ole mitte ainult seaduskuulekas käitumine, vaid aitab ka vältida juhtorgani liikme võimalikku isiklikku vastutust. Näiteks olukorras, kus pankrotiavalduse esitamist aina edasi lükatakse, kuid samas tehakse makseid mõnda võlausaldajat teisele eelistades või ühingu kohustusi suurendatakse, riskivad vastutusega ka võlgniku juhatuse liikmed. Lisaks on alates selle aasta veebruarist teatud juhtudel võimalik ka emaettevõtte vastutus tütarettevõtte kohustuste eest.