Suve vaat et kuumimaks teemaks meediamaastikul on olnud Eesti transpordipoliitika olevik ja tulevik. Ilmselt ei ole möödunud nädalatki, kui pealkirjades poleks siunatud pealinna kuumaastikuks muutnud teetöid või automaksuga vaesemat inimest hobuse selga maksustada ähvardavat valitsust. Lisaks kiratsevale eelarvele ripub riigiisadel kirvena pea kohal vajadus täita lähiaastail karmid kliimaeesmärgid, mis eeldavad kogu Eesti liikuvuspoliitika märgatavat muutmist. Sisuliselt ainuke võimalus selle väljakutse alistamiseks on suunata otsustavalt fookus ühistranspordisüsteemi hüppelisele arendamisele.

Seni on Eesti strateegiaks olnud oma transpordisektor roheliseks maksustada. Järgmise sammuna proovib riik rohelise maksujänese kübarast välja tõmmata automaksu abil, mis peaks soodustama näiteks elektriautode suuremat kasutuselevõttu. Samas näitavad andmed elektritranspordi osas maailma kõige progressiivsemast riigist Norrast, et elektriautode suur osakaal ei too kaasa ligilähedaseltki võrreldavat kütusetarbimise vähendamist. Riigis, kus kõigist sõiduautodest on 20% juba elektrilised, on mootoribensiini tarbimine vähenenud viimase poolkümnendi jooksul samaväärselt Eestiga, kus teedel vuravate elektrimasinate osakaal on 40 korda väiksem.