Lootus lahendada energiaprobleem ilma meretuulepargita on ebarealistlik

Riik on erinevates dokumentides välja toonud, et 2030. aasta taastuvelektri 100-protsendilise eesmärgi täitmiseks on vaja nii maismaa- kui meretuuleparke. Väited, nagu saaks hakkama ka ilma meretuuleparkideta, ei kõla tänase kogemuse, regulatsioonide ja turuolukorra vaates realistlikult.

Keegi pole esitanud andmeid selle kohta, et 2030. aastaks saab 100-protsendilise eesmärgi täitmiseks vajalikus mahus maismaatuuleparke rajada. Pigem vastupidi, maismaatuuleparkide rajamisel lisanduvad erinevad uued piirangud.

Maismaatuulepargid on tuleviku tootmisportfelli lahutamatu osa, ent ei saa mitte kuidagi täielikult meretuuleparke asendada. Meretuuleparkideta tuleb tootmise puudujääk tulevikus katta gaasijaamadega, mis töötavad fossiilsel kütusel ja suurendab elektrihinda. Pealegi on maismaatuuleparkide rajamisel tekkinud olulisi takistusi (mitte ainult keskkonnakaitselisi), mida pelgalt administratiivsete või regulatiivsete meetmetega ei saa kõrvaldada.

Maismaa tuulikutele lisandub piiranguid

Näiteks on täiendavalt lisandunud uus piirang – kaitseväe raadiosidelinkide piirang. Tänaseks on selgunud, et see mõjutab mitmes vallas oluliselt võimalikke arendusi (näiteks Läänerannas). Samuti ei ole täna teada, kui palju ikkagi vabastatakse uute radaritega maismaa-alasid kõrguspiirangutest. Kaitseministeeriumi hinnangul selgub see alles mõne aasta pärast, kui uusi radareid testitakse ja hakatakse kasutama.

Eestis on 20 aastaga püstitatud kokku 150 elektrituulikut koguvõimsusega 340 MW. 2030. aastaks Eesti elektritarbimise katmiseks taastuvelektriga oleks maismaatuuleparke vaja vähemalt 3000 MW. Kuna planeeringud võtavad veel aastaid aega ja radaripiirangute tõttu ei väljastata uusi ehituslubasid valdaval osal maismaast enne 2026. aastat, siis peaks aastani 2030 igal aastal valmis ehitama 125 maismaatuulikut.

Ehitusloa taotlemiseks on aga vaja kõigepealt kehtestatud planeeringut ja seejärel ka tuulepark projekteerida. Esimesed kohaliku omavalitsuse eriplaneeringud tuuleparkide rajamiseks algatati 2019-2020. Rohkem kui kolm aastat hiljem on neist asukoha valiku etapi vastuvõtmiseni jõutud ainult kahes omavalitsuses. Sealt edasi planeeringu kehtestamiseni läheb veel aastaid, sest tegemata on kõik detailsed keskkonnauuringud.

Aega kulub aastaid

Üldplaneeringud, milles samuti määratakse tuulealad, on algatatud valdavalt kõik 2018. aastal. 5 aastat hiljem on kehtestatud planeeringud vaid Türi ja Kehtna vallas. Pärast üldplaneeringu kehtestamist tuleb veel läbi viia detailplaneeringu menetlus koos kõikide detailsete uuringutega. Kui üldplaneeringud isegi saaksid kehtestatud selle aasta lõpuks, jõuaksime tänase seadusandluse ja praktika korral tuuleparkide detailplaneeringute kehtestamiseni alles 2029. aastal.

Lisaks tuleb maismaatuulikute rajamisel arvesse võtta arvukalt keskkonnapiiranguid, mis aga kõik koos välistavad suure osa Eesti pindalast. Näiteks üle-eestilise maismaalinnustiku analüüsi eesmärk oli suunata arendustegevust aladele, kus on mõju linnustikule väiksem. Reaalselt neid alasid ei tekkinud. Kuna tuuleparkide planeerimisprotsess võtab aega aastaid, tuleb arendajatel lisaks eelnevalt mainitud vastuoludele arvestada ka planeeringute käigus lisanduvate keskkonnapiirangutega. See tähendab veelgi vähem tuuleparkide rajamiseks sobivaid alasid.

Ei ole täna mingit kindlust, et maismaale on võimalik vajalikus mahus tuuleparke rajada.

Detailsete asukohapõhiste uuringutega ei ole suures osas arendustes alustatud ja uuringutulemused pole teada. Mitte ükski liigikaitseline piirang ei ole ajas vähenenud. Ära ei saa unustada ka teisi piiranguid – alad, mis sobivad lindudele, ei sobi nahkhiirtele, rohevõrgustikule või kohalikele elanikele. Keskkonnaalastele kitsaskohtadele lisanduvad ka võrguga liitumise piirangud, nii füüsilised kui ka finantsilised.

Kõike eeltoodut arvesse võttes ei ole täna mingit kindlust, et maismaale on võimalik vajalikus mahus tuuleparke rajada.

Tuleviku tootmisportfell, milles kesksel kohal on meretuulepargid (ent lahutamatu osa on ka maismaatuuleparkidel), oleks tarbijatele mõistliku hinnaga, aitaks eksportivat tööstus- ja teenindussektorit kliimaneutraalsete toodete ja teenustega välisturgudel, panustaks majanduskasvu ning tööhõivesse ja aitaks turule innovatiivseid energialahendusi. Eestis on kolm algatatud hoonestusloa menetlusega meretuulepargi arendust seadnud sihiks tootmisega alustamise juba 2028. aastal. Mereala elektritootmise potentsiaali ärakasutamine on Eesti võimaluseks, kuidas üheaegselt saavutada nii julgeoleku, majanduse kui ka keskkonnaeesmärke.

Energiatootmise kavandamisel peame oma tegevusi vähemalt 5 aastat ette kavandama. Selleks, et 2030. aastaks ükski meretuulepark võrku elektrit toodaks peab riik langetama konkreetsed otsused juba käesoleval aastal.