Ekspert: tuuletud tuulikud. Mänguritest turuosalised ja motiveerimata vallad pärsivad tuuleparkide arengut

Eesti riik on seadnud taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamise üheks oma kliimapoliitika peamiseks eesmärgiks ning põhirõhk on sealjuures tuuleenergial. Ent täna oleme olukorras, kus arendajad on silmitsi ohuga oma arendustega toppama jääda, sest maaomanikke käiakse teineteise võidu ja tagajärgedele mõtlemata üle löömas. Sellele sekundeerib valdade huvi- või ressursipuudus, et planeerimisprotsessidega aegsasti edasi liikuda.

Eesti valitsus on võtnud taastuvenergia arendamise selgelt üheks oma prioriteediks – möödunud aasta lõpul võeti vastu taastuvenergia kiirendamise arenduskava. Sealjuures on seatud eesmärgiks, et juba 7 aasta pärast peab Eestis olema juures 1000 megavatti tuuleenergiat maismaalt ning teist samapalju meretuuleparkidest, et kogu Eesti tarbimine oleks kaetud kohalikult toodetud taastuvelektriga.

Eesmärk on õilis, kuid tänases turuolukorras seistakse silmitsi olulise takerdumise riskiga. Lühidalt kokku võttes on maismaa tuuleparkide arendusprotsess järgmine. Arendaja leiab endale sobivate tuuleoludega arendusala, kus keskkonnakaitselised piirangud puuduvad, ning alustab läbirääkimisi maaomanikega. Erinevalt merele ehitamisest või päikesepargi rajamisest tuleb suhelda paljude maaomanikega, sest Eestis on kinnistud väikesed: ühel arendusalal võib olla üle 10 või isegi rohkem kui 25 maaomanikku. Esmajärjekorras pöördutakse kokkuleppe saamiseks suuremate maaomanike poole, seejärel väiksemate. Mõni maaomanik saadakse kuu ajaga nõusse, mõne otsust tuleb oodata rohkem kui aasta. Paraku pole harv olukord, kus kokkulepped mitmete kinnistuomanikega on juba olemas, kui ilmub välja mõni konkureeriv arendaja, kes hakkab end veel mõtlevatele maaomanikele müüma, mis peaasjalikult seisneb rahaliselt üle trumpamises.