Ettevõtja ausalt ja otse: mina kauplen Venemaaga

„Siin ongi Eesti (ja Kaja Kallase) probleemi juur. Eesti valitsus on sõja algusest saadik kultiveerinud diskursust, et Venemaaga kauplemine, isegi kui seadusega lubatud, on üheselt hukka mõistetav,“ ütleb arvamusloos ettevõtja Indrek Aigro.

Meie ettevõtte töö on teraviljaga kaubelda üle maakera. Teravili moodustab täna 50% maailma toidulauast ning sellele ei ole alternatiivi kalorite näol. Kui nt Afganistanile, Indiale, Nigeeriale või Keeniale ei jätku teravilja või see teravili muutub kättesaamatult kalliks, siis asenduskaloreid pole mitte kusagilt võtta ning tulemuseks on „näljahäda taskud“ (nagu ÜRO neid nimetab) ja ränne. Näljahäda ja rändega on kahjuks omapärane värk, millest väga palju ei räägita. Nimelt rändavad peamiselt mehed. Kraabivad raha smugeldajate jaoks kokku ja lähevad. Maha jäävad tihti naised ja lapsed. Lapsed surevad alati esimesena. See on alati nii olnud alates Leningradi blokaadist, Siberist, Süüriast ja kuni tänase Sudaani konfliktini.

Maailma rahvaarv kasvab iga aasta 100 miljoni inimese võrra. Eelmine miljard sündis maailma juurde 13 aastaga, aga järgmine tuleb 9 aastaga. Selle seltskonna toitmine moodustab maailmale suure väljakutse – pidevalt on vaja suurendada teravilja tootmist olukorras, kus pinda on raske juurde leida – keegi meist ei taha ju Amazonase vihmametsa maharaiumist ja põlluks muutmist.