Riigikontroll hoiatab eurotoetuste raiskumineku ohu eest

Rahandusministeeriumi toon valitsusele euroraha rakendamisest raporteerides on muutunud üha murelikumaks, kirjutab riigikontrolli blogis vanemaudiitor Ermo Liedemann.

Eestil on veel neli kuud aega, et vältida Euroopa Liidu rahastamisperioodi 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika toetusraha kaotsiminekut, kuid raha kasutustempo eesmärgid on seni jäänud saavutamata. Rahandusministeerium on valitsust teavitanud, et probleeme on ka uue, juba alanud perioodi 2021–2027 välistoetuste rakendamisel.

Üleskutsest üheskoos pingutada ei pruugi aga piisata ning vaja on tegeleda viivituste juurpõhjustega. Kokkuhoiuajal on euroraha iseäranis magusaks leivaks ja selle paindlikust rakendamisest on Eestil ette näidata kogemused nii 15 aasta taguse majanduskriisi ajast kui ka hilisematest aastatest.

Eesti riik on saanud ja saab ka lähiaastatel Euroopa Liidult miljardeid eurosid mitmete fondide kaudu, millest tuntumad on perioodide 2014–2020 ja 2021–2027 ühtekuuluvuspoliitika toetused; Ida-Virumaale suunatud õiglase ülemineku fond ning taaste- ja vastupidavusrahastu. Olukord on pingeline nende kõigiga.

300 miljonit kasutamata, neli kuud jäänud

Nüüd aga võib tõepoolest terendada ka raha kaotsimineku ja oluliste projektide tegematajäämise oht. Ehkki vabariigi valitsus leppis juunikuus kokku maksta 2023. aasta III kvartali lõpuks välja 96% perioodi 2014–2020 ühtekuuluvuspoliitika toetustest, ei ole see rahandusministeeriumi info kohaselt enam realistlik. Neli kuud enne aasta lõppu ehk lõpptähtaega oli Eestil sellest fondist kasutamata veel ca 300 miljonit eurot.

Ehkki rahandusministeerium rõhutas juunis, et väljamaksete tempot tuleb oluliselt kiirendada, tuli augustis nentida, et pigem on läinud vastupidi. Keskmine väljamakse sellest fondist on loodetud 50 miljoni euro asemel olnud viimastel kuudel ca 30 miljonit eurot kuus.

Augusti lõpuks oli rahandusministeerium üha selgemalt väljendanud, et välistoetuste projektide tulemuslik lõpetamine võib sattuda ohtu. Ministeeriumi info kohaselt on Eesti seni suutnud kõik varasemad ühtekuuluvuspoliitika toetused pea täielikult ära kasutada.

Ka uute fondide avamine ei kulge soovitud tempos

Mured ei piirdu nelja kuu pärast lõppeva Euroopa Liidu toetusfondiga. Uue, perioodi 2021–2027 ühtekuuluvuspoliitika toetuste kasutuselevõtu ettevalmistused ei ole samuti läinud loodetud tempos. Kui 2023. aasta alguses prognoosisid ministeeriumid, et raha kasutamiseks vajalikust 137 õigusaktist kinnitatakse aasta keskpaigaks 75%, siis juunis tõdeti, et kehtestatud on 35% õigusakte. Seejärel seati augustikuuks uus ja väiksem eesmärk, mis peaaegu täideti. Veidi lootusrikkamaks muudab pildi asjaolu, et rahamahukamate toetusmeetmete osas on õigusaktide kehtestamine kohati õnnestunud isegi paremini.

2023. aasta augusti lõpu seisuga oli perioodi 2021–2027 ühtekuuluvuspoliitika toetustest võetud kohustusi 26% ulatuses – 865 miljonit eurot – ning välja makstud 48 miljonit eurot, seda ligi 3,4 miljardi euro suurusest fondi kogumahust.

Omad riskid ja viivitused on ka õiglase ülemineku fondi ja taasterahastu käivitamisega. Tänavuse juuli seisuga oli taastekava mahust välja makstud 16% ehk 153 miljonit eurot, samas kui aega on kokkulepitud tulemuste saavutamiseks 2026. aasta mai lõpuni – sel juhul on võimalik need Euroopa Komisjoniga mitteametlikult ära kooskõlastada, aruandlus piisavaks saada, riigisiseselt üle kontrollida ja auditeerida ning hiljemalt 2026. aasta septembri keskpaigas Euroopa Komisjonile välja maksmiseks esitada.

Rahandusministeeriumi muret süvendab see, et taastekavas ei ole mitte mingit paindlikkust meetmete rakendusperioodi pikendamiseks ja on ülioluline liikuda edasi väga kiiresti, kuna mahukate reformide ja investeeringute rakendamiseks on jäänud alla kolme aasta.

Õiglase ülemineku fondist oli samal ajal kohustustega kaetud 51 miljonit eurot ehk 15%, väljamakseid oli tehtud mõne tuhande euro ulatuses.

Tähelepanu jagub, kuid kitsaskohad püsivad

Rahandusministeerium paistab projektide seisu teadvat detailselt, kuid raha kasutamine ei taha paraneda sellest hoolimata. Ei saa öelda, et ministeerium välistoetuste kasutamise edenemisele tähelepanu ei pööraks. Raporteid esitatakse valitsusele järjest tihemini ning need on järjest põhjalikumad ja detailsemad. Teada on, milliste valitsemisalade, meetmete ja tegevuste rakendamine kidub kuni üksikprojektide seisuni välja. Välja on valitud neist kõige probleemsemad, millel eraldi silm peal hoitakse. Kohtutakse välistoetuste rakendussüsteemi osapooltega, arutatakse ja otsitakse võimalusi. Pannakse ministeeriumidele südamele raha kasutamist kiirendada. Ometi ei taha prognoosid täituda ning raha tähtajaks ärakasutamine näib olevat justkui noatera peal.

Välistoetuste kasutamises võib olla süsteemseid probleeme, mida üksikküsimustega tegeledes ei lahenda. Riigikontroll analüüsis samuti mullu Euroopa Liidu toetuste kasutamise riske ja õppetunde ning leidis, et välistoetuste rakendussüsteemis võivad esineda süsteemsemad kitsaskohad, mida ühekordse tulekustutamisega pikemas plaanis ei lahenda.

Rakendussüsteem vajab terviklikku tugevdust

Riigikontrollil on rahandusministrile kolm olulisemat soovitust, et vältida probleemide ja kasutamata raha kuhjumist. Leidsime, et kuna välistoetuste rakendamise halduskoormus riigiaparaadile on erinevatel fondidel ja erinevates etappides erinev, oleks mõistlik rakendussüsteemi tugevdada muu hulgas inimeste tööaja paindliku kasutamise teel, et toetusraha rakendamise kitsaskohtadega eri aegadel paremini hakkama saada. Kui olukord nõuab, ei tohiks liigselt peljata ka inimeste (ajutist) juurde värbamist, sest kasu toetusraha õigeaegsest kasutamisest on ilmselt suurem kui panustatav tööjõukulu.

Ka aastataguses aruandes „Euroopa Liidu toetuste kasutamise riskid ja õppetunnid“ (29.08.2022) soovitasime selgitada välja, millised on võimalused lihtsustada toetusrahast kulude hüvitamist, et vähendada nii raha andja kui ka saaja koormust.

Kolmandaks soovitasime järjepidevalt suurendada ja ühtlustada riigihangetealast teadlikkust hangete korraldajate (riigiasutused, omavalitsused jt), nõustajate (riigi tugiteenuste keskus, rahandusministeerium) ja auditeerijate, kontrollijate (rahandusministeerium, riigi tugiteenuste keskus) seas. Need soovitused kehtivad ka praegu.

Teravnevate riskidega silmitsi seistes tasuks muude abinõude kõrval võtta taas arutlusele ka välistoetuste rakendussüsteemi tugevdamine ja võimaluse korral lihtsustamine terviklikumalt. Kui kõne all on nullbaasilise riigieelarve koostamine, siis võibolla vajaks ka välistoetuste kasutussüsteem omaenda röntgenit? Sest lõpuks on raha kiirest kasutamisest veelgi olulisem kasutada seda läbimõeldult, mõistlikult ja tulemuslikult, ent sellele ei pruugi raha kaotamise ohu tingimustes piisavalt tähelepanu jaguda.