Lähikuudel saab selgeks, palju peame elektri eest maksma hakkama

Taastuvenergia arendajate võitlus on jõudnud haripunkti. Oktoobris hakkab valitsus otsustama kas, ja kuidas ning milliseid arendusi toetatakse. Kõigile meelepäraseid otsuseid teha ei saa. Teisalt jõuavad need otsused välja elektritarbija ja maksumaksja rahakotti.

Taastuvenergia valikutes on tekkinud kaks leeri: ühed tahavad panna püsti oma meretuulepargid, teised pooldavad tuulikuid maismaale. Mõlemad võitlevad väidetavalt selle nimel, et me saaksime täidetud endale püstitatud 2030. aasta eesmärgi ehk tarbiksime kümnendi lõpus Eestis toodetud taastuvelektrit ja see on võimalikult hea hinnaga.

Hetkest, kui valitsus kinnitas 2030. aasta taastuvelektri eesmärgi (toota sama palju taastuvelektrit, kui on meie elektri tarbime) on meretuuleparkide arendajad väitnud, et eesmärk täitub vaid 1-2 suure meretuulepargi rajamisega. Maismaal ju ka midagi arendatakse, kuid need on nii väikese võimsusega tuulepargid, milledega eesmärgini ei jõua. Seda oli neil hea väita. Meretuuleparkidega võrreldes on maismaaparkide arendused tõepoolest killustunud ja tillukesed ning õigupoolest polnud kellelgi riigis ülevaadet, kui palju maismaale tuulikuid plaanitakse. See omakorda andis meretuulikute rajajatele jõupositsiooni kõlada ähvardavalt. Riik peab toetama meretuuleparkide arenduste finantseerimist. Nende toodetavale elektrile on vaja kehtestada hinnapõrand ja -lagi. Meretuuleparkide ehitamine nõuab väga suurt laenukapitali ja pangad ei ole nõus seda andma ilma toodangu hinnagarantiita. Väidet on kinnitanud ka pangad, et nii suurte investeeringute finantseerimine läheb keeruliseks, kui laenuvõtja ei tea, kas ta saab oma toodet müüa laenu teenindamist võimaldava hinnaga. Otsuse peab riik tegema veel sellel aastal, sest on viimane aeg tellida ehitamiseks vajalike materjale ja broneerida tehnikat. Nõudlus maailmas on väga suur ja kui praegu ei telli, siis enne 2030. aastat parki valmis ehitada ei ole võimalik.