Panga ekspert: tööandjapension on kasutamata võimalus

Kui vaadata tagasi nüüd juba veidi rohkem kui 20 aasta pikkusele teise pensionisamba ajaloole, siis vast olulisima muutuse ongi kaasa toonud kõrgema riskitasemega, aga ka kõrgema tootlusega fondide teke, millele andis tõuke 15 aastat tagasi alanud majanduskriis. Kui teine sammas alustas, oli kogu suhtumine võrdlemisi ettevaatlik ning fondid jagunesid vaid kaheks – konservatiivsed ja veidi riskantsemad. Kusjuures viimaste puhul tähendas algusaastail suurem riskitase seda, et kuni 50% varast võis olla suunatud aktsiatesse. 2010. aastal tekkis võimalus pakkuda juba 75% aktsiate osakaaluga pensionifonde ja 2019 kuni 100% aktsiatesse suunatud varaga pensionifonde.

Tagantjärele tarkusena saab praegu öelda, et oleks juba algusest peale võinud olla julgem, sest turud on soosinud aktsiainvesteeringuid. 2002. aastast kuni praeguseni on maailma aktsiaturgudel keskmine tootlus olnud 8% aastas, võlakirjadel aga vaid 3%. Seega, mida n-ö rahulikum on fond ehk mida rohkem on fondi varast suunatud võlakirjadesse, seda väiksem on olnud tootlus.

Aktsiad tegid kaotuse kuhjaga tagasi

Oli üks erandlik periood aktsiate ja võlakirjade omavahelises suhtes, kuid see oli erakordselt raputav aeg kogu maailma majandusele. 2008. aasta sügisest kuni 2009. aasta veebruarini langesid aktsiaturud pea poole võrra ja samal ajal olid võlakirjaturud plussis. See aga oli kurikuulsa investeerimisfirma Lehman Brothers pankroti mõju, mis kukutas aktsiaturud ja käivitas suure majanduskriisi. Just siis, 15 aastat tagasi, alustasid ka Luminori pensionifondid ja väärtpaberiturgudele sisenemiseks oli see tegelikult hea aeg, kuna sai n-ö turu madalseisus osta. Seepärast on meil ka sel perioodil turu keskmisest paremini läinud.

Sellest suurest langusest edasi on aktsiad kaotuse aga kuhjaga tagasi teeninud. Vahepealsed aastad on toonud majanduslanguse Euroopas ja USAs, koroona-aastad ja Venemaa agressiooni Ukrainas – igalt poolt on aktsiad lõpuks võlakirjadest parema tulemusega läbi tulnud.

Kuigi viimastel aastatel pole pensionifondide tootlus suutnud inflatsiooniga sammu pidada, siis sellest hoolimata on aastast 2002 kuni praeguseni tarbijahinnaindeksi keskmine aastane kasv olnud 3% aastas, Eesti pensioniindeks (EPI) on aga kasvanud keskmiselt 4% aastas. Seega pikas perspektiivis on pensionivarade tootlus siiski ületanud inflatsiooni. Samuti on praeguseks kärbitud tootlust vähendanud haldustasusid. Üldjoontes tundub, et süsteem on ennast õigustanud, kuid samas saab lõplikumaid järeldusi Eesti teise pensionisamba süsteemi kohta teha alles 20 aasta pärast, sest pensioniks kogutakse reeglina ca 40 aastat.

Samas pole põhjust arvata, et pensionivara vähemalt samas tempos edasi ei kasvaks. Pikaajaline väljavaade aktsiaturgudele võiks tähendada 5–6-protsendilist keskmist tootlust aastas ja seda kümne aasta peale. Seda on rohkem kui võlakirjadel. Inflatsioon juba vaikselt rahuneb ning ka majanduskasvu stabiliseerudes on aktsiaturgudel paremad väljavaated. See kõik tähendab, et ka vahepealsed turbulentsed ajad aktsiaturgudel muutuvad suure tõenäosusega uueks tõusuks, sarnaselt eelmiste kümnendite keerulistele aegadele.

Uued liitujad eelistavad riskantsemaid fonde

2008. aastal alanud suur majanduskriis mõjutas pensionifonde ka seeläbi, et riik peatas 2009–2011. aastal kaheks ja pooleks aastaks maksed teise samba fondidesse. Mõnes mõttes oli see arusaadav, sest riigil oli vaja täita euroalaga ühinemise kriteeriume. Riigi poolt maksete peatamisega jäi aga liitujatel keskmiselt kaks kuupalka maksmata fondidesse, mille pealt oleks kasv olnud 2–4 korda praeguseks. Riigi tasandil olid need otsused tol hetkel vajalikud, aga fondidega liitujate jaoks polnud see kuigi hea valik.

Teise pensionisamba süsteem on 20 aastaga kahtlemata arenenud. Näiteks on muutunud paremaks väljamaksete süsteem. Esimeste väljamaksetega alustati 2009. aastal ja siis oli valikuvõimalus, kas teha kindlustusseltsiga eluaegne pensionileping või võtta oma pensionivara ühekordse maksena välja. Viimast sai teha ainult siis, kui pensionivara oli kogunenud vaid kuni kümnekordses rahvapensioni määras. Seda muudeti alles 2021. aasta pensionireformi käigus ja nüüd saab valida, kas võtta ilma piiranguta kogu summa välja või jagada kuumakseteks. Võimalik on teha ka fondipension, mis on elada jäänud aastate peale jagatuna tulumaksuvaba. Kõiki liiki väljamakseid saab teha osaliselt, jättes ülejäänud raha pensionifondisse kasvama.

Viimase kümne aastaga on teise pensionisambaga liitujate varade maht märgatavalt kasvanud. Kui 2012 oli keskmine maht 2200 eurot, siis 2022 juba 7000 eurot. Neil, kes kohe jõudmas pensioniikka, on keskmiselt juba 12 000 eurot kogunenud. Tänasel 40-aastasel on keskmiselt 10 000 eurot teise samba pensionivara ja kui ta 25 aastat veel tööl käib, siis see 10 000 võib koos sissemaksetega keskmise palga juures ja 5% aastatootlusega kasvada 100 000 euro kanti, palgakasvu arvestamata. Selline perspektiiv pole ju üldse paha. Eeldused pensionivarade kasvuks on nüüd ka paremini paigas, sest tasud on madalamad ja võimalus on koguda vaid aktsiatesse investeerivatesse pensionifondidesse.

Ka uued pensionifondidega liitujad eelistavad riskantsemaid fonde, mille eeldatav tootlikkus on suurem. Praegu on 60% liitujatest 100-protsendilistes aktsiafondides, 2012 aga oli 87% liitujatest kuni 50% oma varadest aktsiatesse paigutavates fondides. Siit on näha inimeste suhtumise muutus ja ka rahatarkuse kasv.

Väärikas pensionipõlv nõuab lisainvesteeringuid

Kui mõelda pensionisüsteemi tulevikule, siis üks selle veelgi tõhusamaks muutmise võimalus on tööandjapension. 2022. aastal tegi kolmandasse sambasse sissemakseid 383 tööandjat, kokku 4710 töötaja eest. Samal ajal tegi kolmandasse sambasse sissemakseid kokku 108 000 inimest. Seega tööandjapension on praegu veel üsnagi kasutamata võimalus ning sel on potentsiaali.

Praegu on esimese samba pensioni suhe keskmisesse palka 30%, kui terve tööea vältel teise sambasse kogutu juurde lisada, siis jõuab pensioni suhe keskmisesse palka 40%-ni. Selleks, et jõuaks 50%-ni, mida peetakse mõistlikuks pensioni suuruseks, on vaja lisada juurde kas kolmas sammas või veel midagi muud, näiteks see sama tööandjapension.

Luminor tegi paari aasta eest tööandjapensioni teemal uuringu ja sealt tuli selgelt välja, et selline pensioni kasvatamise viis on vägagi oluline. Kaks kolmandikku uuringus osalenutest pidas seda enda jaoks motiveerivaks ja oleks valmis seda pakkuvas ettevõttes kauem töötama. Siin oleks aga vaja ka riigipoolseid stiimuleid, mis ettevõtete jaoks soodustaksid tööandjapensioni pakkumist.

Arvestades Eesti demograafilisi protsesse tuleb pensionisüsteemi pidevalt reformida ja leida uusi lahendusi, mis väärikat pensionipõlve võimaldaksid. Teine pensionisammas on ennast küll õigustanud, kuid praeguseks on selge, et neile, kes tahavad veeta oma pensioniea sarnaste standarditega nagu mujal Euroopas, jääb pelgalt esimesest ja teisest sambast väheks.

Artikkel kajastab autorite isiklikke seisukohti. Väärtpaberite ajalooline tootlus ei taga samasugust tootlust tulevikus