Fraktal paneb uksed kinni. Üks firma partneritest: tahtsime lõpetada enne, kui entusiasm kaob

Novembri keskpaigas astuvad Fraktali töötajad viimast korda Tallinna vanalinnas asuvasse kontorisse. Rohkelt Kuldmune ning teisi auhinde võitnud tunnustatud disainiagentuur lõpetab. Ettevõtte partnerid Tajo Oja ning Martin Voltri andsid Turundajate Liidule aru, miks selline otsus tehti.

No nii, mis juhtus?

Tajo: Me lähme laiali! Väga tore on lõpetada asju konkreetselt. Seod lõppu lipsu ja asi on tehtud ega jää vaikselt vinduma. See on natuke rock’n’roll! Tahtsime vältida seda, et iga järgnev plaat on kuidagi nõrgem ning viimasel tuuril on kõigil veidike piinlik.

Martin: Head aastad on olnud. Töö tuli pikalt hästi välja. Eks hinges pakitseb ikka aeg-ajalt küsimus, mida on elul veel pakkuda?

Tajo: Minu jaoks on märksõnaks väsimus. Pankroti kohta on kuulus tsitaat, et pankrotti minnakse hästi aeglaselt ja siis üleöö. Eks sellega oli samamoodi. Väsimus tööstiilist kasvab hästi aeglaselt ja siis ühel hetkel ärkad hommikul üles ja saad aru…

Ma ei kujuta ette, et olen 50-aastane ja vaidlen kliendiga selle üle, mitu sisulehte veebilehele panna ning kui kallis see on? Või et olen 80-aastane ja proovin endiselt seletada, kuidas mingi Figma prototüüp töötab?

See on töö osa ja väga huvitav, aga kõik need väljakutsed, mis kunagi olid selle töö positiivsed küljed, tunduvad nüüd ebamugavad ja ebameeldivad. Ma ei ütle, et kliendid on halvemad või töö on tüütum või majandus surub kuidagi rohkem. See väsimus on kuskil mujal.

Martin: See on huvitav, et sa seda just niipidi ütled. Kui otsust arutasime, saime üsna kiiresti aru, et Fraktal tuleb lõpetada, aga minule on see töö kogu aeg justkui lihtsamaks läinud (muigab – toim.). Seda mõnusam on tööd teha, aga see muutub ühel hetkel rutiinseks.

Tore on leida uusi kliente, nii näed erinevaid maailmasid ja saad teada väga palju asju, mida varem ei teadnud. See on põnev, aga protsessid asjade lahendamiseks on ikka sarnased ja neid fundamentaalselt muuta on keeruline.

Tajo: Õppimiskõver läheb kiiresti väga laugeks ning ühel hetkel enam ei õpi midagi. Kui kümme või rohkem aastat tagasi klient uksest sisse tuli, oli väike pabin sees, et kuidas tema probleemi lahendada. Kogu aeg õppisid uusi asju, aju huugas ja kõrvadest tuli tossu välja. Tahaks vältida sellist olukorda, et klient tuleb uksest sisse ja saan juba kõnnakust aru, mida tal vaja on.

See tooks häid tulemusi, aga mida mu enda aju samal ajal teeks? Istuks kaheksa tundi niisama jõude?

Tajo, ütlesid, et tööstiil väsitab. Mida sa täpselt selle all mõtled? Kas kogu valdkonna toimetamise loogika on kuidagi sassis? Või kliendid vahel ebameeldivad?

Tajo: Kui sul on tunne, et kõik sinu ümber on valesti, siis äkki lihtsam seletus on see, et sinu endaga on midagi valesti (muigab – toim.). Klientide iseloom ei ole muutunud. Neid kliente, kes tahavad logo suuremaks teha, on alati olemas olnud. Võib arutada, mis kivid lähevad klientide kapsaaeda ja kas me saaks seal midagi ära teha, aga mina olen vahel mõelnud budistlikus vaimus, et kliendid on tuul, mis puhub ja meie neid muuta ei saa.

Aga on tendentse, mida saab välja tuua. Disain on muutunud väga turvaliseks ja pakendatuks. Klient tuleb ja ta juba teab, mida tal vaja on. Disainiagentuur ei otsi enam vastust küsimusele, vaid võtab kliendi vastuse ja vormistab selle ära. Kõige klišeelikum näide on see, et klient ütleb, et tal on vaja Apple’i brändingut.

Veebilehtedega on sarnane olukord, 15 aastat tagasi oli rohkem otsimist, eksperimenteerimist ja katsetamist. Praegu on raske innovatsiooni teha. Põnevuse puudumine pole klientide süü. Võib-olla lihtsalt ei oska ise enam nii teha, et oleks huvitav.

Martin: Sa võid värvida erinevaid erikujulisi autosid, aga lõpuks sa ikka värvid autosid. See pole kuidagi pisendavalt mõeldud. Võib-olla see oli halb metafoor, aga kuigi sa võid töös leida põnevust, siis mingil hetkel tunned korduvust – mingit asja, mis on nii paika loksunud, et ei paku enam väljakutset.

Loe lähemalt Turundajate Liidu veebilehelt.