Soovime olla mängus
Konverents Ehitus2024+ „Kas mängus või pingil“ toob otsustajad kokku: on aeg teha selgeks, kuhu Eestis arhitektuuri, ehituse või projekteerimise vallas liikuma peaks ja kus kännu taga nii mõnedki õnnestumised kinni on.
Kindla regulaarsusega tõstatab keegi meediamaastikul küsimuse, kas Eesti edulugu on ikka nii ilus, kui arvame. Kas oleme ikka naabrist paremad või kihutavad Leedu ja Läti meist seitsmepenikoormasaabastega mööda? Sellele küsimusele otsivad vastust ka ehitus-, projekteerimis-, arhitektuuri- ja inseneeriavaldkonnas töötavad tipud.
„Vilniuse linnal on paika pandud kümme selget printsiipi, millest linnaplaneerimisel lähtutakse,“ räägib Eesti Arhitektide Liidu juht Andro Mänd. „Nüüd tekib küsimus, kas ka meil on selliseid selgeid printsiipe vaja? Kvaliteetne elukeskkond ei teki iseenesest: kui tahame elada toimivas ja inimsõbralikus linnaruumis, tuleb sellise ruumi loomisesse panustada ja suurt pilti vaadata. Nii mõeldes ei olnud Tallinna linnaarhitekti ametikoha kaotamine kuidagi hea suundumus. Jah, ka meil on valdkonnaspetsialistid, kes linnaplaneerimise eest hea seisavad, ent kogu struktuur peab olema üles ehitatud nii, et spetsialistide nägemus saaks teostuda.“
„Vilniuse linnaplaneerimises lähtume tõesti kindlatest põhimõtetest, kuidas luua ja hinnata kvaliteetset arhitektuuri. Kvaliteedinõuded peavad olema ühtsed. Meil on olnud nii eduelamusi kui ka ebaõnnestumisi – proovin neid konverentsil kuulajatega jagada,“ lisab endine Vilniuse linnaarhitekt Mindaugas Pakalnis.
Aga kui mängu ei tellita?
Rõõm on siiski nentida, et ehituskvaliteet Eestis on üha parem: see on kindel trend, mida muu hulgas näeme aasta ehitaja või aasta ehitusprojekti konkursile esitatud hoonete kvaliteeti vaagides.
Kui majanduses on head ajad, hõõruvad rahulolevalt käsi nii tellijad kui ka tööde teostajad. Keerulisem on siis, kui majandustsükli seier on madalseisus.
„Ehitus on valdkond, kus on pidevalt vaja investeerida. Ei pea olema just Einstein, et mõista: kui teedeehitaja lõpetab tänavu tellimuste puuduses tegevuse, ei ole ta enam järgmisel aastal riigi jaoks partner,“ toob esile Ivo Volkov Eesti Ehitusettevõtjate Liidust. „Ent kelle abiga siis järgmistel aastatel uusi teid rajada ja olemasolevaid remontida-hooldada?“
Palju loodetud kontratsükliline lähenemine siinkohal oleks kahtlemata päästerõngas – on ju meie põhjanaabrid edukalt niiviisi rasketest aegadest läbi murdnud. „Eestis koostati ehituse pika vaate dokument, nüüd on vaja see ka teostada, muidu oleme lihtsalt aega raisanud,“ teab Ivo Volkov, kes sel teemal konverentsil ettekande peab.
Projekteerija ei taha istuda pingil
Olukord muutub turuosaliste jaoks veel hapumaks, kui asjad juba projekteerimise staadiumis viltu veavad. „Tahame praegu hangetes madalaima hinnaga saada väga head asja. Riske püütakse maandada lepinguid detailideni viimistledes ja üritades nii riske maandada, ent fakt on see, et hea asi maksab raha,“ lisab Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liidu juhatuse liige Tarmo Idarand. „Usun, et väärtuspõhised hanked on suund, kuhu tulevikus liigume.“
Küllap muudab mängureegleid turul ka kliimaseadus – oma teadmisi jagab konverentsil ehituse ja ringmajanduse asekantsler Ivo Jaanisoo.
Aga kuidas noored mängu saada?
Küsimuste küsimus ehitusvaldkonnas on kvaliteetne tööjõud: järelkasv on teema, millesse palehigis panustavad nii erialaliidud kui ka koolid. Riiklik kõrghariduse tegevustoetus küll tõuseb kolmel järgneval aastal 15% võrra, ent demograafiline pilt on siiski halastamatu: koolilõpetajaid ei ole piisavalt, et tööjõuvajadus saaks kaetud.
Noorte kaasamisest räägib konverentsil Tallinna Tehnikakõrgkooli juhtivlektor ja Eesti Ehitusinseneride Liidu volikogu liige Anneli Ramjalg, kes rõhutab, et ka ettevõtjad saavad ja peavad andma oma panuse, seda nii karjäärimessidel oma valdkonda tutvustades, töötube läbi viies kui ka Eesti Ehitusinseneride Liidu töörühmas ja Eesti Inseneride Liidu inseneri infopäevadel osaledes.
„Elukutset tutvustades saame rääkida ka sellest, et ehitusinseneri amet sobib ka naistele,“ ütleb ta.
„Lisaks on oluline teadvustada, et ehituskultuur algab tellijast. Ka siis, kui eelarve on piiratud, tuleb nõuda, et ehitusobjektil peavad olema aktsepteeritavad töö- ja olmetingimused. Peame ise kaasa aitama, et meie valdkonnas oleks hea töötada,“ usub ta. „Ka juhtimiskultuur ei tohiks tänapäeval enam toimida põhimõttel „kes on süüdi“. Hea töö sünnib usalduses ja koostöös, seega on väärtuspõhised hanked tulevikusuund.“