Börsijuht: kas oleme sattunud Eldoradost kõrbesse või lihtsalt loobunud roosadest prillidest?

Kui aastaid oli eufoorilises kasvutsüklis oluline peamiselt ettevõtte ilus narratiiv ja kasv iga hinna eest, siis täna ollakse kasumi otsingutel, leiab Kaarel Ots.

Sattusin suvel vaatama suurepärast seriaali „WeCrashed“, kus peaosades Jared Leto ja Anne Hathaway. See paeluv ja kuuldavasti aus USA ettevõttest WeWork rääkiv lugu lõpeb seal, kus firma börsile mineku plaan 2019. aastal ebaõnnestub. Ettevõte hindas prospektis oma väärtuseks siis 47 miljardit dollarit. Vaatamata sellele, et WeWork oli New Yorgi suurim ärikinnisvara rentnik, nimetas ettevõtte asutaja Adam Neumann seda hoopis tehnoloogiaettevõtteks, kuna nägi software as a service’i ettevõtete kiirelt kasvavaid hinnasilte. Ta asendas sõna „software“ „real estate’iga“ ja WeWork asuski tegutsema tehnoloogia sektoris – real estate as a service. Ettevõte jõudis lõpuks ka börsile, kuid esialgu loodetud taseme asemel 9miljardilise väärtusega, millest oli käesoleva aasta oktoobri seisuga alles jäänud 100 miljonit. Novembri algul esitas ettevõte aga New Yorki kohtule pankrotikaitse avalduse.

See lugu iseloomustab minu arvates hästi aastatepikkust trendi, kus „kasv iga hinna eest“ kaalus üles kasumlikkuse ja investorite fookus liikus väärtusaktsiatelt kasvurakettidele. Seejuures suutsid kiireimat kasvu näidata peamiselt tehnoloogiaettevõtted, mis peaaegu et lõputuna näiva riskikapitali toel said aastaid oma väärtust pidevalt kasvatada, pannes nii ka aluse start-up-ökosüsteemi tekkele paljudes riikides.