Villig: paljud õpetajad võiksid erasektoris teenida kahekordset töötasu

Eesti koolisüsteemi mureks ei ole üksnes õpetajate kõrge iga ja vähene järelkasv, vaid ka asjaolu, et paljud noored õpetajad vahetavad peagi ametit. Julge investeering õpetajate palgatõusu leevendaks probleemi ning on tõenäoliselt kõikidest võimalikest lahendustest Eesti majanduskasvu kõige kiiremini panustav meede.

Selle suve parim uudis oli, et Tallinna Ülikooli õpetajakoolituse ja kasvatusteaduste erialadele esitati koguni 460 avaldust rohkem kui mullu. Näib, et töö õpetaja elukutse väärtustamise nimel on lõpuks hakanud vilja kandma. Jätkuvalt on aga küsimus selles, et kuidas hoida noori õpetajaid koolisüsteemis, sest sarnaselt kõigi töist elu alustavate inimestega, vahetab suur osa alustavatest õpetajatest mõne aasta möödudes ametit. Näiteks kui 2019. aastal alustas Eesti koolides 750 noort õpetajat, siis ainuüksi kolm aastat hiljem oli kolmandik neist lahkunud. Seejuures rohkem kui pooled töökohta vahetanutest teostasid end edasi tippspetsialisti ja 14% juhina.

Meie koolisüsteemist lahkuvate õpetajate hulk viitab, et ametikoha väärtustamisest üksi ei piisa. Väärikale tööle peab järgnema väärikas palk. Toetan Tööandjate Keskliidu ettepanekut, et õpetaja palk peaks algama 1,5-kordsest keskmisest palgast. Seda juba seepärast, et paljud tänased õpetajad võiksid erasektoris teenida tänasega võrreldes kahekordset töötasu.

Uuringud kinnitavad otsest seost õpetajate palga ning õpilaste õpitahte ja -tulemuste vahel. Iga hariduse omandamisse panustatud aasta lisab noore tulevikuteenistusele keskmiselt 10%, mis omakorda tähendab oluliselt suuremat maksutulu riigile.

Seega, kui me ei suurenda investeeringuid üldharidusse, on selle tagajärjeks mõne aasta pärast veel suurem auk riigieelarves, sest riigil jääb saamata väljaõpetamata jäänud tippspetsialistide maksutulu. Arvestades, et juba iga neljas füüsika- ja iga viies matemaatikaõpetaja on pensioniealine, võib maksulaekumine väheneda just valdkondadest, mis toetuvad tugevale tehnoloogiasektorile või teistele inseneride järelkasvust sõltuvatele valdkondadele.

Loomulikult ei ole õpetajate töötasu ainus meede värske mõtlemise kaasamiseks ja hoidmiseks. Esimeses järjekorras tuleb tõsta ka koolide juhtimiskvaliteeti, sest sellest algab koolipere inspireeriv ja arengut toetav sisekliima. Õige samm selles suunas on tänavu välja töötatud haridusjuhtide kompetentsi- ja karjäärimudel. Muide, ka siin kuulub lahenduse juurde koolijuhtidele parema palga maksmine.

Kokkuvõtvalt vajab Eesti haridussüsteem terviklikku reformi, mille tulemusel paraneks koolijuhtimise kvaliteet, väheneks õpetajate (üle)töökoormus ja koolivõrgu ebaefektiivsus. Samuti tuleks õppekavad viia vastavusse tööturu ootustega, näiteks tuleks rõhku panna koostöö ja enesejuhtimise võimekusele. Küll aga on õpetajate palga tõstmine heas mõttes madalal rippuv vili, mis hakkab majandusse tagasi tootma palju kiiremini kui aastaid planeeritav ja läbi raskuste ellu rakendatav haridusreform.