Vabakutselisena töötamine kui riskantne hobi. Kuidas oma tööle hinnasilt panna?

Iseenda tööandjaks saamisest unistavad umbes pooled eestlased ning nende osakaal kasvab hoogsalt nii Eestis kui kogu Euroopas. Samas ei oska vabakutselised ja väikeettevõtjad oma aega sageli hinnastada või jätavad selle oma toodete-teenuste hinnastamisel sootuks arvesse võtmata. See aga solgib turgu, soodustab OÜ-tamist ning jätab inimesed tagatisteta.

Algaja ettevõtja või vabakutselisena võib päris keeruline olla oma töötunnile hinda määrata. Isegi kogenud tegijad ei pruugi täpselt teada, kui palju mingi teenuse eest turul küsida võiks. Eriti kiputakse ennast alla turuhinna müüma siis, kui ettevõtlust pusitakse n-ö päristöö kõrvalt, mis leiva niikuinii lauale toob.

Miks on madala tasu küsimine probleem?

• Madalalt alustades on hindu hiljem väga raske tõsta.

• Madal tasu hakkab enesehinnangule.

• Ettevõtlus ei ole jätkusuutlik.

• See solgib turgu ka teiste jaoks.

Arvutus ei ole nii lihtne kui näib

Kust siis alustada, kui sa teiste tegijate hinnataset ei tea?

Esiteks võta aluseks selline töötasu, mida selles valdkonnas võib pidada motiveerivaks, ja arvuta välja palgafond, näiteks kalkulaator.ee lehel.

„Okei, nüüd jagad selle tasu 160 töötunniga ja saadki oma tunnihinna kätte?“

Haha, ei. Võta arvesse ka seda, et „normaalne“ töötaja ei tööta aasta ringi, vaid vahepeal puhkab, on haige, käib koolitusel jne.

Samuti arvesta seda, et normaalses ettevõttes on kulud töövahenditele, koolitustele, kontorile, tarkvarale, transpordile jm tegevusele. Tootmise korral lisanduvad kulud materjalidele, tootmisseadmetele, allhankele, litsentsidele jne.

Siis arvesta, et ettevõtjana ei pea sa üksnes ots otsaga välja tulema, vaid saama oma ettevõtlusriski eest ettevõtlustulu. Sest miks muidu oleks üldse mõtet ennast töötajast haavatamavasse seisu panna? Kuigi iseendale tööandjaks olemine on paindlik, tähendab see ka seda, et tööd ei kindlusta sulle keegi.

Nüüd liida kokku palgafond, ettevõtluskulud ja ettevõtlustulu ja ...

„Jaga 160-ga?“

Haha, ei. Võta arvesse, et ükski ettevõte ei müü oma töötaja aega välja 160 tundi kuus. Nagu öeldud, nad puhkavad, on haiged, käivad koolitustel, tegelevad administratiivsete tegevustega jne.

Pigem on n-ö välja müüdavate või hinnalipikuga tundide arv 80–100 ringis.

Brutopalk 2500 eurot, tunnihind 60 eurot

Arvutame kõik eelneva näitlikult läbi ühe üheinimese-teenusepakkuja näitel, kelle töövahendid on ainult sülearvuti, internetiühendus, kodukontorinurk ning aeg-ajalt mõni koolitus või õpik.

• Soovitud töötasu 2500 eurot brutos

• Kuu palgafond 3345 eurot

• Aasta palgafond on 40 000+ eurot, millest ta töötab parimal juhul 11 kuud (kuudele jagatuna ca 3650 eurot)

• Lisanduvad minimaalsed tegevuskulud ca 300 eurot/kuus (kodukontor, arvuti kulum, internet)

• Lisandub ettevõtlustulu ca 1000 eurot

Kokku: täiskoormusega tegutsedes peaks see inimene teenima ettevõttesse iga kuu keskmiselt 5000 eurot.

80–100 tasustatava tunni peale jagades on tema tunnihind 50–60 euro ringis.

Vähemalt sellist hinda võiks teenusepakkuja kasutada oma teenuse või projektide hinnastamisel ning selle hindamisel, kas tema tegevusel üldse mõtet on. Ja seda hinda võib see teenusepakkuja küsida täie enesekindlusega, sest alla selle tasemel teenust jätkusuutlikult ettevõttelt sisse osta ei saaks.

Kallis hobi

Päris elu on muidugi kirjum kui see üks lihtsustatud näide, aga fakt on see, et kui sa ei suudaks ettevõtjana endale mõistlikku töötasu maksta, tuleb oma tegevusele hoolega otsa vaadata. Kui sinu tegevusse pole elamisväärset töötasu sisse arvestatud, on tegemist kalli ja halvemal juhul riskantse hobiga.

See on suurepärane, et töötamise viisid muutuvad üha mitmekesisemaks, aga sellel on oma hind. Alles oktoobris avaldas koguni Euroopa Nõukogu muret iseenda tööandjate sotsiaalkaitse, elatustaseme ning palgavaesuse üle. Traditsiooniliselt on tööandjatel üsna suur vastutus oma töötajate heaolu ees – on ainult loogiline, et iseenda tööandjad teadvustaks seda vastutust iseenda ees ning väärtustaks end vastavalt.