Ehitusinsenerid vajavad häälekamat tunnustamist, kui tahame ka tulevikus ohutut elukeskkonda

Kodus veekraani kasutades või vannitoas põrandakütet sisse lülitades ei mõtle tavainimene koheselt ehitusele ega inseneriteadusele. Ometi on just meie võimekad insenerid need, kes sellised igapäevategevused võimalikuks teevad. Tasub aga küsida, kas meil jätkub ka homme piisavalt inseneriharidusega inimesi, kes tagaksid valmivate ehitiste ohutuse ja vajalikud tehnilised lahendused?

Eesti Ehitusinseneride Liidu jaoks on see üks olulisemaid küsimusi, millele otsime oma tegevusega positiivset vastust. Kuigi teeme koostööd mitmete kõrgkoolidega, seisneb see vastus aga just noorematele õpilastele inseneriameti tutvustamises.

Miks peaks noor valima inseneriameti?

Tõsi on see, et tõenäoliselt ei oma veel nii mõnigi keskkooliklassis istuv nooruk kindlat nägemust selle kohta, kellena ta täpselt tulevikus töötada soovib. Kui ta aga ei tea, mida üldse kujutab endast inseneritöö, võib enam kui kindel olla, et inseneri elukutse tema võimalike väljavaadete hulka ei kuulu. Ei saa ju inimene ihaldada ametikohta, mille sisust tal arusaam puudub. Seetõttu oleme Eesti Inseneride Liiduga koostöös eriti viimasel aastal käinud sagedamalt gümnaasiumides ehitusinseneri eriala tutvustamas, et suurem hulk noori saaksid juba varajases eas kätte ühe lisakaardi, mida kaaluda tulevikus elukutse valikul.

Miks siis peaks tuleviku suunas kiikav noor kaaluma inseneriametit? Tõele au andes tuleb nentida, et inseneri kui mis tahes ehitise või rajatise valmimisel asendamatu spetsialisti töö jääb tihti põhjendamatult tagaplaanile. Tema tööd varjutavad nii arendajad kui ka arhitektid, kelle koosmõjus luuakse suuresti ehitise välisilme ning visuaalne kontseptsioon. Kui ehitusvaldkonnast endast piltlikku näidet otsida, siis rajavad aga just ehitusinsenerid hoonele vundamendi, et arendajate ja arhitektide loomingulised plaanid ka reaalses maailmas püsti püsiks.

Tänapäeval nõuavad keerukad planeeringud ja arhitektide unikaalsed ideed inseneridelt tihti justkui rätsepaülikonna selga õmblemist, et lahendada nii konstruktsioonilised kui ka tehnilised küsimused.

Tihti on levinud arusaam, et kui näiteks arhitektidel on enda töös küllaltki vabad käed, siis inseneride töö nii loominguline ei ole. Üheksakümnendatel oli see suures plaanis tõsi, sest ehitus rajanes enamasti tüüptoodetel, mis piltlikult öeldes paiknesid ühes mahukas ehituskataloogis ning mille põhjal insenerid ehitustööd planeerisid. Tänapäeval nõuavad aga keerukad planeeringud ja arhitektide unikaalsed ideed inseneridelt tihti justkui rätsepaülikonna selga õmblemist, et lahendada nii konstruktsioonilised kui ka tehnilised küsimused. Sellele on kaasa aidanud ka tehnoloogia areng, mis tähendab seda, et praegu omavad insenerid oskusi alates digitaalsetest jooniste ja ehitustehniliste lahenduste kujutamisest kuni 3D-modelleerimiseni välja.

Ehitusinseneride taset näitab ebaõnnestumiste vähesus

Neid oskusi tõendab kutsetunnistuse olemasolu, mida ehitusseadustikust tulenevalt on inseneridel oma töö tegemiseks vaja ning mille saamise eelduseks on vastava hariduse olemasolu. Eesti Ehitusinseneride liit kui suurim inseneridele kutsetunnistuste väljastaja seisab selle eest, et kutsete saamisel säiliksid kõrged kvaliteedistandardid ning õiglane hindamine. Seda lihtsal põhjusel: ehitusinseneride töö on sedavõrd vastutusrikas, et kvaliteedilangusega kaasnevateks eksimusteks ruumi ei ole.

Eestis ei tule viimaste aastate jooksul eriti meelde juhtumeid, kus hooned oleksid muutunud kasutajatele ohtlikuks, kasutuskõlbmatuks või põhjustanud inimeste tervist kahjustavaid õnnetusi. Kuigi see fakt iseenesest ühiskonnas eriti tihti tunnustust ei pälvi, tähendab see aga seda, et meie ehitusinsenerid on olnud tasemel ning teinud head tööd. Selle jätkumise üheks oluliseks tingimuseks on just kõrgete nõuete ja tingimuste hoidmine kutsetunnistuste jagamisel. Samuti pakume Eesti Ehitusinseneride Liidu poolt inseneridele täiendusõppe ja -koolituste võimalusi, et nad saaksid oma pädevusi kohandada vastavalt muutuvatele trendidele ja tööturul nõutud oskustele.

Kõige eelneva juures tuleb siiski paratamatult nentida tõsiasja, et kuigi suur hulk kõrgkoolides inseneeriat õppivaid tudengeid küll juba teevad erialast tööd, on valdkonnas endiselt spetsialiste puudu. Siinkohal ei saa koolid ja erialaliidud kogu tööd ära teha, vaid abi on vaja ka riigilt. Praegune olukord, kus näiteks teedeehitus on riigi prioriteetide nimistus pea viimaste hulka maandunud ning ka ühtegi teist insenerioskusi vajavat pikaajalist ehitusprojekti ei ole riik algatanud, ei anna praegu erialavalikut langetavale noorele just üleliia palju julgustavaid signaale ehitusinseneriks õppima asuda. Selge on aga see, et olenemata hetkeolukorrast vajame ka tulevikus häid ehitusspetsialiste. Lõppude lõpuks tuleb kõigil osapooltel mõista, et ollakse ühise asja eest väljas ja mängitakse samas tiimis.