Talupojatarkuse abil jõuame ehituses suurte muutusteni

Erinevad ajad on nõudnud ühiskonnalt pidevalt uusi mõtteviise ja lahendusi, et muutuvas maailmas kohaneda. Niisamuti on see kehtinud ehituses, kus oleme nüüd silmitsi väljakutsega, kuidas ehitada võimalikult kliimasäästlikult. Üllataval kombel ei ole siin vaja leiutada midagi enneolematut, vaid esmajärgus pöörduda tagasi ammu ununenud nähtuse – talupojatarkuse juurde.

Kliimaministeeriumi eestvedamisel valmiv kliimaseadus annab ette lähtepunktid, mil moel seda nähtust tõlgendada ja ehituses kasutada. Üleüldiselt võib aga välja tuua põhimõtted, nagu suurem koostöö, vanad head ehituspraktikad ja olemasoleva korrastamine. Lisaks talupojatarkusele annab kliimaseadus ette konkreetsed eesmärgid ja suunised, millest ehitajatel oma tegevuses lähtuda ning mida tavainimestel tarvitseb laiema pildi mõistmiseks teada.

Üheks kliimaseadusega lisanduvaks oluliseks teguriks on terve ehitise eluringi emissioonide käsitlemine. See tähendab terve protsessiahela hindamist alates ehitusmaterjalide kaevandamisest kuni lammutuse ja materjalide korduvkasutamiseni välja. Iga etapi juures mõõdetakse tekkivat kasvuhoonegaaside heitmete koguhulka ehk lihtsamas sõnastuses süsinikujalajälge.

Süsinikujälg aitab loodava ehitise omanikul ja ehitisega seotud osapooltel juba planeerimisfaasis saada ülevaade, millist mõju erinevad ehituse jaoks tarvilikud tegevused keskkonna vaatest omavad. See koos olemasolevate uuringute ja analüüsidega annab nii tellijatele, projekteerijatele kui ka ehitajatele juba algfaasis vajaliku lähtekoha, mille põhjal otsustada parim ehitusviis ning kasutatavad ehitusmaterjalid.

See ei tähenda sisulises plaanis seda, et näiteks betoon, mille tegemisele kulub palju ressurssi, enam tulevikus üldse kasutust ei leia. Võtmekohaks on aja jooksul populaarseks kujunenud materjalide ja lahenduste sidumine alternatiivsete ehitusviisidega, mis toovad tulemuseks erinevad hübriidkonstruktsioonid. Põhimõtteks saab „õige materjal õiges kohas“.

Põhimõtteks saab „õige materjal õiges kohas“.

Nii on näiteks vahepeal unustuse hõlma vajunud puitehitus taas tõusuteel ja leiab rakendust mitmesugustes projektides, ka kõrghoonete püstitamises. Samuti on loova lähenemisena erinevates Euroopa riikides hakatud taas katsetama saviehitust, kus teatud konstruktsioonides kasutatakse põletamata ja mehaaniliselt pressitud savitelliseid. Seega taotlevad uued eesmärgid ehituses taiplikkust ja vanade praktikate uues kuues kasutusele võtmist, mitte ilmtingimata praeguste ehitustavade kõrvale lükkamist.

Tähtsale kohale kliimaeesmärkide saavutamise vaatest kerkib ka olemasoleva hoonefondi korrastamine. Ehituses mõistame praegu selle all eelkõige nõukogudeaegsete paneelkorterelamute rekonstrueerimist. Riik koos kliimaministeeriumiga on võtnud eesmärgiks rekonstrueerida Eestis umbes 14 000 sellist kortermaja 2050. aastaks. Tegemist on ühe suurema ülesandega kogu meie senise ehitusajaloo jooksul, kuid selle ära tegemine on keskkonnaeesmärke silmas pidades kriitilise tähtsusega. Juba praegu on kuni 2027. aastani korterelamute rekonstrueerimistoetusteks eraldanud riik 330 miljonit eurot Euroopa Liidu struktuurifondide raha, riigi enda panus tulevikus tuleb eeldatavasti ka süsinikuheitme kvoodi müügist.

Selle tulemusena on viimase kümne aasta jooksul Eestisse lisandunud umbes kümne Viljandi linna jagu asustust, kaardile aga ühtegi linna oma keskuse ja inimesi toetavate teenuste komplektidega juurde tekkinud ei ole.

Amortiseerunud kortermajade kordategemine viib meid veel ühe suure sihini, milleks on tark ruumiline planeerimine ja valglinnastumise ohjeldamine. Inimeste linnadest eraldumise põhjuseid on mitmeid alates linnaplaneeringute lõputust menetlemisest ja ehitusprotsesside venimisest kuni isiklike eelistusteni elada eemal rahus ja vaikuses. Selle tulemusena on viimase kümne aasta jooksul Eestisse lisandunud umbes kümne Viljandi linna jagu asustust, kaardile aga ühtegi linna oma keskuse ja inimesi toetavate teenuste komplektidega juurde tekkinud ei ole. Need teenused ja võrgustikud tuleb nüüd äärelinna hajusalt asustatud aladele järele viia, et inimestel oleks seal mugav elada.

Selleks, et vältida edaspidi senise hooga valglinnastumist, tuleb aga linnakeskuse piirkonnad muuta ajakohasteks, tihendada hoonestust, arendada välja funktsionaalne ühistranspordivõrk koos muu liikuvustaristuga ning lisada rohelust. Meie linnad peavad muutuma atraktiivsemateks elupaikadeks, kui need hetkel on, ning saama kättesaadavaks tänu sellele, et keskustes on häid elamispindu. Loodava Maa- ja Ruumiameti üheks eesmärgiks on tegeleda just selle probleemiga.

Nii kliimaministeerium kui ka paljud teised ehitustegevust kujundavad osapooled teadvustavad praegu ruumilise arenguga seotud väljakutseid ning ühise koostöö vajalikkust nende väljakutsetega toime tulemisel. Meie riigi suurust, geograafilist paiknevust ja pinnamoodi arvestades on meil loodud head eeldused selleks, et saaksime tulevikus mõelda näiteks 15 minuti linnadest ja ühe tunni Eestist. Kui riik ja ehitussektor jätkavad ühist koostööd ning ühiskonnana suudame hoida pikaajalised sihid silme ees, suudame ühiselt juba õige pea tulevikuplaanid ellu viia.