Projekteerija positsioon ehitusmaastikul: kas liider, tugev meeskonnamängija või hoopis pingil istuja?

Vahel võib tellija tabada end küsimast, et milleks tal seda ehitusnõu vaja on. Kui selge soov ja rahalised vahendid ehitamiseks on olemas, võiks lasta projektiosad valmis teha ning seejärel ehitajal hoone või rajatis valmis ehitada. Kui aga lähteülesande koostamisele ja projekteerimisele piisavalt tähelepanu ei pöörata, võivad ees oodata ebameeldivad tagajärjed.

Kuigi projekteerimine on ehituskonsultatsiooni kõige kandvam valdkond, hõlmab see olulise osana ka projekteerimiseelset konsultatsiooni, millest sõltub tehtava projektlahenduse sisu. Seejuures tuleb tähele panna, et tellija peab enda täpsed soovid edastama juba enne projekteerimist, sest projekteerimise käigus tehakse valmis lõplik tööprojekt, mis on juba otseselt ehitamise aluseks. Kui tellija eelnevalt projekteerijaga nõu ei pea ja valib kõige odavama pakkuja, riskib ta sellega, et projekteerijal ei jää piisavalt aega tema soovide tahetud kujul tõlgendamiseks ega planeerimiseks, mis päädib ebapraktiliste, kulukate ja läbi mõtlemata projektide valmimisega.

Ehitamine peab muutuma väärtuspõhiseks

Just sellesama riski on praegu enda õlule võtnud tellijana ka avalik sektor ehk riik. Lisaks tellitud ehitise või rajatise valmimisele võrdlemisi madala kvaliteedistandardi järgi tekitab riik odavhangetega olukorra, kus ehituskonsultatsiooniteenuste pakkujatel ei teki võimalust maksta oma töötajatele konkurentsivõimelist töötasu ega vajadust arendada ettevõttes uuenduslikke teenuslahendusi. See tipneb paratamatult kohalike ettevõtete konkurentsivõime vähenemisega nii sise- kui ka välisturgudel.

Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liidu (EKEL) ettepanek avalikule sektorile on olnud juba pikemat aega võtta kasutusele ehituskonsultatsiooniettevõtete katusorganisatsiooni FIDIC hankevorm, kus hinna osakaal on väiksem ning olulisemale kohale kerkivad teised väärtused. FIDIC soovitab väärtuspõhise hanke puhul kasutada kolme komponenti: pakkujate projektimeeskonda, projekteerimise projektijuhti ja töökorralduskava. Need on projektlahenduse koostamise protsessis määravad tegurid, sest nende põhjal selgub, milliste oskuste ja kogemustega inimesed projektis kaasa löövad ning millal ja kuidas projekt valmib. Hinna osakaal sellisel juhul on praeguse 60% asemel 40%, mis tähendab seda, et projekti maksumus küll teataval määral tõuseb, kuid see-eest ei pea tellija muretsema ehituse kvaliteedi ega tähtaegadest kinnipidamise pärast.

Võib tekkida küsimus, et milleks neid sisulisi väärtusi kõrgemalt hinnata, kui siiamaani on saanud ilma nendeta ning ehitus ju siiski käib? Tõsi on see, et siiamaani on alati teatav osa pakkujatest läinud kaasa avaliku sektori hankestrateegiaga ning viinud hinna soovitud minimaalsele tasemele. Minimaalne hind võrdub aga enesepetmisega – konkreetse lähteülesande taga on vastav inimtundide arv, ilma milleta ei saa tagada kvaliteetset tulemust. Kui inimtundide arv on väiksem (loe: hind on odavam), võib kindel olla, et projekteerija kavatseb selle pakkumuse raames vähem tööd teha.

Projekteerija ei saa üksi vastutada

Siit põrkub teine suur probleem projekteerimissektoris – projekteerija õlule asetatakse sisuliselt piiramatu vastutus projekti valmimise eest. See tähendab, et lepingu järgi on tellija kuningas ning võib millal tahes esitada uusi soove, mida projekteerija on sunnitud täitma. Kuna hind on lepingus jäigalt must valgel kirja pandud ning vastutus lasub projekteerijal, peab projekteerimisteenust osutav töövõtja mingil hetkel tegema sisuliselt tasuta lisatööd. See pole aktsepteeritav olukord, mis üldise langeva majanduse seisus juhatab meid tõsiasjani, et EKEL-i liikmesettevõtete töötajate arv on langustrendis, sest ollakse sunnitud töötajaid koondama. Seejuures on liitu läbi aegade kuulunud just võimekad ja muutuvate oludega hästi kohanenud tegijad ehk olukord sektoris üldiselt võib olla veelgi murettekitavam.

Loomulikult on viimaste aegade praktikast kuulda ka positiivseid juhtumeid, kus tellijad teevad teadlikuid otsuseid projekteerimisteenuse pakkuja valikul, on hinna suhtes paindlikud ning panevad projektimeeskonna tööle usalduse ja ühise vastutuse põhimõttel. Ehitusvaldkond vajab aga rohkem sarnast suhtumist ja selles osas võiks eeskuju näidata just riik, et erasektorile suund kätte näidata.

Kõige eelneva juures on oluline rõhutada, et projekteerija on see, kes mängib ehitise tervikprojekti elluviimises võtmerolli. Projekteerija aitab sõnastada tellija täpsed soovid ja siduda arhitektide loomingulise visiooni ning insener-tehnilised võimalused ühtseks ja toimivaks tervikuks. Hiljem annab projekteerija lõpliku ehitusprojekti edasi ehitajatele, kelle toel ehitis püsti saab ning meie tänavapildis aastaid tooni annab. Seega peab ehituses tugevamalt kinnistuma arusaam, et projekteerija on kui tugev meeskonnamängija, kes vajab praegusest suuremat usaldust ja mõistlikumaid tingimusi, et ühine mäng tooks soovitud tulemuse.