Kas nailonist ja kummist porivaip saab olla keskkonnasäästlik?

Rendivaiba teenuse osutaja Lindström teatas äsja, et kõiki vahetusvaipade kliente ootab ees muutus, mis on ühteaegu väga suur ja täiesti märkamatu. Nimelt vahetab ettevõte järk-järgult nii Eestis kui ka mujal maailmas välja kogu oma standardvaipade kollektsiooni – nüüdsest valmistatakse kõik Lindströmi standardkollektsiooni vaibad 75% ulatuses ümbertöödeldud nailonkiududest.

Tegemist on ühega paljudest sammudest, mis aitab Lindströmil saavutada eesmärki vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside emissioone kogu tarneahelas poole võrra ning jõuda netonulli tasemele 2050. aastaks.

Lindströmi tegevjuhi Rauno Mürgi sõnul jääb muutus klientidele paljuski nähtamatuks – vaipade väljanägemine, kvaliteet, nende hooldus ja renditeenuse toimimine on selline nagu alati. „Ainus meie klientide jaoks nähtav muutus on see, et vaipade servale tekib meie logo kõrvale väike ringlusse võetud materjali sümbol. Lisaks rõõmustab meie kliente teadmine, et nende keskkonnajalajälg on nüüdsest veelgi väiksem,“ kinnitas ta.

Kunstkiu kahjud ja kasud

Samas tõdes Mürk, et paljudel klientidel on tekkinud küsimus, et kas vaiba puhul, mille peamine koostisosa on rohelise planeedi üheks suuremaks vaenlaseks tituleeritud nailon, on üldse võimalik rääkida keskkonnasäästlikkusest.

„Kuna nailonit valmistatakse naftast ja põlevkivist, hoogustab selle tootmine kasvuhoonegaaside teket. Ka merebioloogid peavad nailonit keskkonnaprobleemide allikaks – nimelt moodustavad nailonist kalavõrgud hinnanguliselt 46% ookeanides leiduvast plastist. Seega küsimus vaiba keskkonnamõju kohta on igati õigustatud,“ tunnistas Lindströmi juht probleemi.

Nailon nägi ilmavalgust 1938. aastal kui maailma esimene täielikult sünteetiline polümeerkiud. Selle eeliseks oli tugevus ja venivus, mistõttu hakati seda kohe kasutama hambaharja harjaste ja naiste sukkade valmistamiseks. Sõja-aastatel hakati nailonist tootma langevarje, köisi, telke ja muid vastupidavaid tekstiiltooteid, pärast mida sai alguse ka selle materjali võidukäik rõivatööstuses. Kuna nailonjäätmed pole biolagunevad, on nende hulk muutunud tänapäeval teravaks keskkonnaprobleemiks.

„Meie oleme oma vaibatootmises üle läinud nii-öelda renycling ehk nailoni ümbertöötlemise tehnoloogiale, mis toodab äravisatud vanast nailonist kõrgekvaliteedilist kangakiudu. Ühelt poolt panustame me nii nailonjäätmete koguse ja uue nailoni tootmishulga vähendamisse, teisalt aga on vanast nailonist kanga tootmine palju keskkonnasäästlikum kui uue nailoni tootmisprotsess. Selleks kulub uue nailoni valmistamisest 84% vähem energiat, 54% vähem vett ning tootmise käigus atmosfääri paiskuvate kasvuhoonegaaside maht on tervelt 55% väiksem,“ selgitas Rauno Mürk.

Vähem keemilist töötlust

Lindströmi vaipades kasutatav ümbertöödeldud nailon on keskkonnasäästlikum ka selle poolest, et ümbertöötlemisprotsess on mehaaniline, mitte keemiline.

„Jäätmed sulatatakse ja sellest massist vormitakse mehaanilisel teel taaskasutatavaid pelleteid ning kiude. Eriti tõhus on ümbertöötlemisprotsess siis, kui toormaterjali moodustavad just nailontekstiilijäätmed. Mehaaniline protsess kulutab vähem energiat kui erinevate keemiliste reaktsioonide esilekutsumine ja erinevalt keemilisest töötlusest ei teki selle käigus kahjulikke heitaineid ega kõrvalprodukte. Tänu sellele pole vaja tegeleda ka keerulise ja kuluka ohtlike jäätmete käitlemisega,“ loetles Mürk mehaanilise ümbertöötlemise hüvesid.

Kuigi katsetused on näidanud, et mõningatel juhtudel on mehaaniliselt ümbertöödeldud nailon oma toormaterjalist isegi paremate tugevusnäitajatega, siis esialgu on Lindströmi standardvaipade koostises siiski ka 25% uut nailonit.

„Me kasutasime, pesime ja kuivatasime oma katsetuste käigus erineva koostisega vaipu sadu kordi. Nii jõudsime praeguse „retseptini“, mis tagab parima tugevuse ja elutsükli pikkuse ning avardab ka vaipade endi ümbertöötlemise võimalusi. 100% ümbertöödeldud nailonist vaipade efekt jääks tagasihoidlikuks, kui peaksime neid maha kandma sagedamini või kui need jõuaksid oma eluea lõpus ikka põletusahju. Kõige keskkonnasäästlikuma lahenduse otsingud jätkuvad kindlasti ka tulevikus,“ kinnitas Lindströmi juht.

Vaiba töövõime peab säilima

Sobiva nailonkiu otsingute käigus oli väga oluline ka see, et ümbertöödeldud materjali kasutamine ei mõjutaks vaipade võimet koguda mustust ega vett. Rauno Mürgi sõnul on porivaibaks sobilik nailonkiud koostatud selliselt, et see kinnituks tugevasti vaiba põhjaks oleva kummi külge. 8–12 millimeetri kõrgused nailonist harjased kannavad hoolt selle eest, et ühe ruutmeetri suurune Lindströmi porivaip suudaks koguda endasse kuni 2,3 liitrit vedelikku ning kaks kilogrammi mustust.

„See tähendab, et nailonkiud peavad olema paigaldatud täpselt õige tihedusega – nii jääb mustus ja pori kiudude vahele kinni, aga samas on piisavalt õhku, et niiskus saaks kiirelt aurustuda,“ selgitas ta.

2024. aastal käivitab Lindström ka teise olulise uuenduse: vaipade valmistamisel hakatakse kasutama 15% ulatuses ümbertöödeldud ftalaadivaba kummi.

„Kuigi ftalaate kasutatakse materjalitööstuses laialdaselt juba üle poole sajandi elastsuse suurendamiseks, on hakatud üha rohkem teadvustama selle kahjulikku mõju tervisele ja keskkonnale. Usun, et varem või hiljem jõutakse tõdemuseni, et ftalaatide kasutamist tuleb hakata piirama. Me ei jäänud seda hetke ootama, vaid asusime juba ennetavalt otsima võimalusi kaitsta oma kliente ja töötajaid ning toota oma porivaipu ftalaadivabalt, tegemata sealjuures kompromisse vaipade vastupidavuses. Mul on väga hea meel, et liigume üha jõudsamalt säästlikumate lahenduste suunas,“ lisas ta.

Kumm jätkuvalt kuum teema

Porivaiba kummist põhja keskkonnajälje mõõtmisel on taaskord väga oluline nüanss see, mil moel kumm pärast oma elutsükli lõppu uut väärtust loob. „Peame pidevalt erinevaid lahendusi avastades kaaluma, kas ühe või teise ümbertöötlemisprotsessi ja sellega kaasneva rahvusvahelise logistika korraldamine on keskkonna vaates parem alternatiiv kui vaipade kohalik põletamine toasooja saamise eesmärgil,“ nentis Lindströmi tegevjuht.

Tema sõnul ei ole Lindström enam väga kaugel eesmärgist leida lahendus, mis tagab, et vanast vaibanailonist saab uus nailon ja kasutatud kummist uus kumm.

„2022. aastal suutsime anda uue elu pisut üle 14 protsendile oma vaipadest – näiteks lihviti neid graanuliteks, mida saab kasutada golfisimulaatorite ja jalgpalliväljakute täidismaterjalina, aga ka vibratsiooni tõkestavate mattide ning paneelide valmistamisel. Tükeldatud porivaip on osutunud heaks täitematerjaliks ka toodetes, millega tagatakse põrandate ja seinte heliisolatsioon. Aga unistame sellest, et ühel päeval saavutame täieliku ringluse ja saame toota vanadest vaipadest uusi vaipu,“ ütles Rauno Mürk.