„Kui ühe kampaania puhul saavad tooted oodatust kiiremini otsa, siis oleks see veel mõistetav, aga kui nii juhtub järjepanu ja pood tunnistab et nende ärimudel ongi korraldada „lühikesi kampaaniaid“, millega ei garanteerita, et kaupa inimestele jagub, siis on see ju teadlik tegevus,“ ütles Lauring.

„See on ikka sigadus kui vastab tõele, et tehakse nädal ette reklaamikampaaniat, aga tegelikult on ühe poe kohta kaks soodustoodet ja vahest ei jõua needki päriselt riiulile. Muidu võiks ju iga kett ühte poodi 5 kilo banaane tellida ja siis 10 senti kilo välja reklaamida. Täiesti ebaeetiline, aga reklaami mõttes on ketile kulu sisuliselt 5 eurot poe kohta. Selliste kampaaniate tegelik eesmärk on inimesed odavalt poodi meelitada ja loota, et nad ostavad korvi muud kraami täis. Mis siis järgmisena – kas peaks 15 miinuskraadiga varahommikul enne avamist telkima minema, et lubatud kaupa saada?“ küsis Lauring.

„See on ainult õiglane, et inimesed, keda robottolmuimeja või lasteköögi kampaaniaga sisuliselt peteti, tegid meedias selliste kaubandustavade vastu häält. Muidu ei muutu midagi. See ei ole normaalne olukord,“ ütles Lauring.

„Tegelikult on nii, et kui teed kampaania, siis pead vastutama, et tooteid ka tegelikult jaguks, muidu on tegemist ebaausa kauplemisvõttega. Ise arvestame alati enne sooduskampaaniat välja, palju toode võiks müüa ja üldjuhul saame tarnijaga kokkuleppele, et antud kaupa jätkuks ka lõpuperioodiks. Ette reklaamitud soodustoode ei tohiks tunniga otsa saada,“ lisas Lauring.

„Ega sakslased pole ainus võõrkett, mis selliseid trikke teeb. Näiteks reklaamiti hiljuti suures Leedu päritolu ketis hea hinnaga kohvi, mis inimeste väitel poodi ei jõudnudki. Teises ketis sai hea hinnaga kala kohe otsa. Tarbijakaitse võiks siinkohal selge seisukoha võtta ja reeglid paika panna. Muidu ongi normaalne, et pood teeb alla omahinna kampaania, jagab kaupa näpuotsaga – „näed oli, aga jäid hiljaks“ ja inimesed jooksevad tormi. Kuidagi liiga tihti juhtub selliseid asju viimasel ajal,“ ütles Lauring.