Miks on raske säästmisega alustada?

Absurdsel kombel on inimene oma keerukuses kohati naeruväärselt lihtne. Me kulutame teenitut impulsiivselt, eelistades kiiret „kommi“ pika eesmärgi teenimisele. Miks?

Finantsettevõtte Altero Eesti tegevjuht Eylin Kuusemäe räägib, miks me impulsiivselt kulutama kipume, ja jagab nõuandeid, kuidas säästmisega alustada.

Mis on peamised põhjused, miks inimestel säästmine ei õnnestu?

Põhjuseid on loomulikult mitmeid ja need võivad olla seotud nii isiklike otsuste kui ka võimalustega – mõnikord saame midagi muuta, teinekord on see väga keeruline. Levinud teguritest võib välja tuua näiteks puuduliku rahandushariduse ja mitte mõistmise, kui oluline säästmine on.

Loomulikult ei saa eeldada, et säästa õnnestub ka neil, kellel on madal sissetulek, kõrged elamiskulud või mõlemat. „Ruum“ säästmiseks ei teki tühjast kohast ja kui sissetuleku kergitamine või elamiskulude madaldamine pole võimalik, on säästude tekitamine keeruline.

Probleemiks on ka kohustuste haldamine – lihtne on lasta kohustustel üle pea kasvada, see aga sunnib raha kiiresti kulutama. Samuti on inimene üleüldiselt aldis tegema impulsiivseid kulutusi lühiajalise naudingu nimel ilma pikemale perspektiivile mõtlemata.

Miks kipuvad inimesed eelistama endale kohe „kommi“ pakkuda, selle asemel et pikema eesmärgi nimel vaeva näha?

Siin võib sisse tuua psühholoogi ja kirjaniku David McRaney loodud termini „instant gratification monkey“ ehk meie aju impulsiivse osa, mis varjutab ratsionaalset mõtlemist ning eelistab kiiret rahuldust. Inimese aju saab suuremat rahuldust tegevustest, mille tulemus on kohe näha või tunda.

See ei ole läbinisti halb – suuremat ülesannet täites võimaldab töö väikesteks osadeks jagamine ja vaheetappides enese premeerimine hoida motivatsiooni ning pakkuda vaheldusrikkust. Kuid „ahvi“ ei tohi kogu aeg tüüri juurde lasta!

Kas impulsiivne kulutamine on midagi, mis tuleks välja juurida? Või on igal asjal mõõdukas koguses oma koht? Kuidas hinnata, mis on mõõdukas?

Impulsiivne kulutamine pole tingimata halb, kuid sellel võib olla tagajärgi, kui seda ei kontrollita. Selleks, et enese premeerimine erinevate väljaminekutega oleks mõõdukas, on kindlasti vaja distsipliini.

Näiteks võib alustada eelarve koostamisest, kus on eraldatud raha lõbustusteks ja säästmiseks. Niiviisi on impulsiivsusega arvestatud, ilma et see kahjustaks pikaajalisi eesmärke. See eeldab loomulikult ka enese teadlikku jälgimist ja kontrollimist.

Nii eelarve koostamise kui ka jälgimise võib ette võtta koos elukaaslase või mõne lähedasega – kui enesekontroll vajab harjutamist, saab alguses hoopis üksteisele mängulisi eesmärke seada, et motivatsioon oleks suurem.

Millele inimesed kulutama kipuvad?

Lühidalt – ikka sellele, mis õnnelikuks teeb. See võib tähendada mida tahes, kuid üpris universaalselt kiputakse kulutama snäkkidele, restoranides söömisele, meelelahutusele ja hobidele. Tihti premeeritakse end ka reisimise, moe- ja ilutoodete, uue tehnikaseadme või muu elektroonikaga.

Kellel on lapsed või lemmikloomad, võivad leida rõõmu neile mänguasjade ja vidinate soetamisest ning seeläbi ühisest tegevusest. Ja loomulikult on igaühel meist mõni oma „kiiks“, olgu selleks kvaliteetne kohv, šokolaad, viski või juust.

Iseenda premeerimine pole ühestki otsast halb, kuid küsimus on mõõdukuses ja distsipliinis.

Kuidas end distsiplineerida? Kuidas sättida siht pika perspektiivi peale?

Suurimaks abiks on aru saada, mille nimel sa end üldse distsiplineerid. Alusta selgete eesmärkide sõnastamisest ja üles kirjutamisest. Kas soovin aasta lõpuks säästa tuhat eurot, mida kasutada puhkuseks? Investeerimiseks? Millekski muuks?

Juba mainitud eelarve koostamine on suurepärane harjutus – eriti, kui sinna juurde lisada ka säästuplaan. Kui võimalik, tuleks hädaolukordade tarbeks kõrvale panna ka eraldi säästupuhver.

Kui eesmärgid ja eelarve on olemas ning teada, on neid ka lihtsam kriitilistel hetkedel meenutada ja neist kinni pidada. Kui üksi ei suuda, siis koos – leia säästmist toetav kogukond või kasuta finantsnõustamisteenuseid.

Ja järgmine kord, kui poes millestki mööda kõndides tärkab äkitselt Suur Vajadus, raputa teadlikult oma „ahviaju“ ja küsi temalt ratsionaalselt: kas mul on seda vaja? Kas juhtub midagi traagilist, kui ma seda ei osta?

Vaata lähemalt: www.altero.ee