Argo Luude: kavandatav jäätmereform ei rohesta, vaid saastab keskkonda

Lootus, et kui 79 omavalitsust saadavad ise kliendile prügiveo eest arveid, aitab Eestis jäätmete ringlussevõtu probleeme lahendada, põhineb usul, mitte teadmistel, sest jäätmete liigiti kogumise protsendi kasvatamine ei tähenda materjalide suuremat ringlusse võtmist, kinnitas Eesti Keskkonnateenuste ASi juhatuse esimees Argo Luude.

„Jäätmereform paistab pealt roheline, aga seest prügine,“ rääkis Argo Luude. „Kliimaministeerium plaanib teha jäätmereformi, mille suurim muutus on see, kes saadab kodanikule arve jäätmeveo teenuse eest. Põhjendus on, et nii on lihtsam panna riik täis plastmasskonteinereid, millest suurem osa jäävad tühjaks, eriti maapiirkondades. Kui konteinerites ongi vedamispäevaks mõnevõrra jäätmeid, siis on nende ringlusse võtmine ikkagi küsitav. Põletusmaksu kehtestamata läheb ikka valdav osa jäätmetest põletamisele. Kui klienditeenindus antakse omavalitsuste korraldada, lõhutakse jäätmeveoteenuse terviklikkus. Selline korraldus on kindlasti üks samm saastamise, mitte kliimaneutraalsuse suunas.“

„Kui riigil on kohalikele omavalitsustele vaja anda rohkem raha, siis saab riik anda neile rohkem raha või õiguse seda raha mõistlikul viisil koguda, selleks pole vaja luua uusi kulukaid struktuure. Võimalus on kehtestada jäätmemaks, mis on paljudes teistes riikides või siis koguda kontsessiooni tasu,“ selgitas Luude. „Kuidas aitab omavalitsuse hallatava klienditeeninduslüli, täpsemalt kümnete klienditeenindusüksuste juurde loomine kaasa paremale, kiiremale ja efektiivsemale teenusele ning probleemilahendusele, on arusaamatu. Veel arusaamatum on, kuidas aitab see kaasa jäätmete ringlusse võtmise suurendamisele.“

„Pakendite ringlussevõtu peavad tagama eelkõige pakendiettevõtjad või nende loodud tootjavastutusorganisatsioonid,“ ütles Luude. „Võib olla rahulolematu selle üle, et konteinerite võrk on hõre, aga seadusandja on tänase lahenduse sätestanud. Kui tahetakse rakendada kohalt kogumist, saab selle kohustuse tootjatele lisada.“

„Vajadusel tuleb riigil leida lahendused täiendavate konteinerite soetamiseks, nagu seda tehti biojäätmete liigiti kogumise juurutamisel, kuid täiesti skaala teises otsas on lahendus, mille kohaselt eeldatakse, et pakendijäätmed kogub edaspidi omavalitsus. Tootjavastutusorganisatsioonidel on kohustus pakendijäätmed edasiseks käitlemiseks vastu võtta ning omavalitsustele kogumise kulud katta, samas pole sellisel juhul tootjatel võimalik nende kulude suurust kontrollida ega pakkuda ka efektiivsemaid lahendusi,“ lausus Luude.

„Liigiti võib koguda ka 25 erinevat fraktsiooni, pakendite ringlussevõttu sellega kaasnevalt veel toimunud pole,“ märkis Luude. „Saadakse küll rohkem pakendeid kogutud, aga logistilises mõttes ebaefektiivselt. Samasugune ebamõistlikkus kaasneb mõttega leida käitluskohad läbi riigihanke. Jäätmekäitluskoha omanikuna tundub see mõte mulle isegi tore, aga laiemat pilti vaadates on selge, et niisugune süsteem elimineerib leidlikkuse ja innovatsiooni, sest riigihange tähendab ju turu mingiks perioodiks lukku panemist. Isegi väga aeglase riigibürokraatia tingimustes on tavaline riigihanke lepingu kestus (5 aastat) pikk aeg, pealegi ei toimu suur osa käitlusest üldse Eestis.“

„Kui lühidalt kokku võtta asjaolud, mis aitaksid ringlussevõttu parandada, saab need üles lugeda ühe käe sõrmedel: nõudluse tekitamine jäätmetest toodetud toodete järele ning käitlejatele väljundi realiseerimise toetuse loomine. Jäätmekäitleja peab vastavalt turuolukorrale saama mõjutada kogumiselogistikat. Õiguskeskkond peab olema turvaline ja lubadega seotud bürokraatia vähenema,“ lisas Luude.

Jäätmereformi elluviimiseks on kliimaaministeeriumis koostamisel regulatiivsete muudatuste pakett. Selle põhimõtted on koondatud jäätmeseaduse, pakendiseaduse ja teiste seaduste väljatöötamiskavatsuse (VTK) eelnõusse. VTK annab ülevaate jäätmereformiga kavandatavatest muudatustest ja nende eesmärkidest ning püüab aidata mõista, kuidas Eesti valitsus soovib parandada olmejäätmete ringlussevõttu ja jäätmete liigiti kogumist.