Rahanduseetika uurija: liigkasuvõtmine ja kristlik traditsioon

Kui näha raha taga rohkem inimest, siis on võimalik liikuda sammuke lähemale sellele põhjusele, mis on pannud kristlikke mõtlejaid aastasadu liigkasuvõtmise küsimustele mõtlema ja millest nad juhinduvad siiani, kirjutab usuteaduskonna doktorant Mati Simm.

Liigkasuvõtmist mõistetakse tänapäeval peamiselt ebamõistlike või liiga kõrgete intresside võtmisena raha laenamisel. Nii defineerib seda ka finantsinspektsioon. Eestis reguleeritakse liigkasuvõtmist vaid tarbijate kaitsmise eesmärgil ja selleks arvestatakse laenuandmisel krediidi kulukuse ülemmäära (KKM) ehk krediidi kogumaksumust. Eesti finantsteenuste turu viimasest ülevaatest selgub, et tarbimislaenu KKM oli pankadega seotud krediidiandjate puhul 20%, aga pankadeväliste krediidiandjate puhul 42%.

Finantsteenuseid pakkuvad ettevõtted võtavad intressimäärade seadmisel arvesse mitmeid aspekte, tänapäeval üha rohkem ka jätkusuutlikkuse (ESG) põhimõtteid. Kui tegemist ei ole just sotsiaalse ettevõtlusega, lähtutakse üldjuhul majanduslikust kalkulatsioonist, mis maandab laenamisega seotud riske ja mille tulemusena kasvab ettevõtte väärtus. Laissez-faire-kapitalismi eestkõneleja Milton Friedmani (1912–2006) järgi on mängureeglite raames kasumi teenimine ettevõtte juhtide ainukene ülesanne. Igasuguse sotsiaalse vastutuse panemine juhtide õlgadele on tema sõnul hukutav doktriin. Siiski näitab ESG põhimõtete üha laialdasem rakendamine, et Friedmani sellest ideest on hakatud taganema. Religioon ja majandus on laene ja intresse puudutavas diskussioonis läänemaailmas valdavalt lahutatud, kuid siinses artiklis tuletan meelde, et mitme tuhande aastase ajaloo taustal on see küllaltki uus nähtus. Nii maailma kui ka kristluse ajaloos on intresside ja liigkasuvõtmise teemal kulutatud palju tinti ning see valdkond on olnud otseselt seotud nii religiooni kui ka moraalifilosoofiaga.