Rohetiigri eestvedaja Eva Truuverk: Eesti vajab uut, täiskasvanud majandusmudelit

Majandus ei saa lõputult kasvada, küll aga saab see lõputult areneda. Ainult targemaks muutuv majandusmudel võimaldab ka inimkonnal jätkuvalt toimetada, kartmata looduse hävitamisega kaasnevat hukku.

Majandus saab ja peab arenema täpselt samuti, nagu inimene – laps saab kaheksateistkümnendaks eluaastaks füüsiliselt täiskasvanuks, ei kasva enam oluliselt meetritesse ja kilodesse, vaid areneb, saab targemaks. Sama peab toimuma ka majandusega. Meil ei ole vaja füüsilist kasvu, vaid vaimset arengut, majandus peab kasvama väärtusruumis ja oskustes kasutada Maa ressursse. Meil ei ole vaja vaadata selja taha, ei ole vaja kedagi süüdistada maailma hävitamises. Selleks, et edasi minna, on vaja kõigepealt endale tunnistada, et senisel mudelil ei ole tulevikku, olukord omaks võtta, nö põll puhtaks pühkida ja tulevikku vaadata.

Täiskasvanud, tasakaalus majandus peab olema kliimaneutraalne (ei tekita CO2), teiseks tuginema ringmajanduse põhimõtetele (korduvkasutama ressursse) ja kolmandaks toetama elurikkuse püsimist.

Ettevõtted saavad juba praegu neist kolmest põhimõttest lähtudes oma äri tulevikukindlamaks muuta. Meil on väga palju tublisid ettevõtjaid, kes mõistavad, et ainus viis püsima jäämiseks on toimetada looduskeskkonda säästes.

Samas pole mitte kõik juhid ja arvajad adunud, et me ei ela enam 1990. aastates, isegi mitte enam aastas 2019. Me elame juba täna täiesti uues reaalsuses, sealjuures ka majanduslikus mõttes. Meil ei ole enam odavat tööjõudu, idast imporditavaid materjale ega põlevkivist toodetud odavat elektrit. Me lihtsalt ei taha seda veel endale tunnistada. Elevant on juba ammu toas, aga tuba on pime. Taas kord, meie asi pole kedagi süüdistada, vaid koos lahendusi otsida ja leida. Rohetiigri hoiak on ühendav, meie eesmärk on luua tulevikku koos ettevõtjatega, mitte kusagilt kõrvalt kurta ja targutada.

Ettevaatlikud sammud õiges suunas

Muidugi, kõiki muresid ei saa korraga lahendada. See on täpselt nagu katuseserval kõndimine: kui sa hakkad liiga palju ringi vaatama, siis sa kukud alla. Kui teed aga samm-sammu järel õiges suunas, siis sa suudad kõndida ja jääd ellu.

Maailmas – muidugi Eestiski – on selgesti eristatavad nö majanduse vereringesektorid. Need on energeetika, ehitus, maakasutus, tööstus ja transport, mis puudutavad kõiki, aga samas tekitavad ka kõige rohkem süsinikuheidet. Need ongi valdkonnad, millele esmajoones tähelepanu pöörata, kus ettevaatlikult astuda, et mitte katuseservalt maha kukkuda. Neil teemadel koostame Rohetiigris keskkonnamõjude vähendamiseks teekaarte.

Samas on ilmne, et päris lepase reega äri jätkusuutlikuks ei muutu – paljud pideva majanduskavu mudelis toimetama harjunud ettevõtjad ei ole selleks lihtsalt veel valmis, pealegi kardetakse oma sektorist esimesena pihta hakata – äkki mõjub see halvasti majandustulemustele? Seega saab muutuste juures olema väga suur roll riiklikul suunamisel. Me oleme varasemast „igaüks-ise-majandab“- süsteemist astunud reeglite alusel toimivasse majandusruumi, midagi ei ole parata, riigi roll on suur, piitsa ja prääniku tähtsus kindlasti ei vähene.

Eesti saaks uut mudelit katsetada

Sarnased suunad on jälgitavad paljudes maailma riikides. Meile meeldib siin Eestis öelda, et „oh hiinlased, et vaata, kuidas nemad reostavad ja raiskavad, meie siin oleme ju tublid ja väikesed, aga meist ei sõltugi midagi.“ Tegelikult on ka Hiinas juba mõistetud, et keskkonnateema on oluline, ressursside hoidmine vältimatu. Nad juba toimetavad, ka reeglistiku mõttes vägagi agaralt selles suunas, sama tehakse kõikjal maailmas. Eesti suur väljakutse on aga hoopis asjaolu, et me oleme „paraja suurusega“ riik. Meil saab katsetada ja paika sättida nii tuleviku majandusmudeleid kui ka sotsiaalseid mudeleid, mida meie järel saavad rakendada ka suuremad rahvad. Arvan, et meil Eestis on suur võimalus välja töötada riigiüleselt tasakaalus majanduse mudel, see siin tööle panna ja hakata seda tutvustama teistele riikidele, innustama seeläbi neidki oma arenguid kiirendama ja sihte paremini seadma. Oleme Rohetiigris võtnud eesmärgiks luua Eestile 2025. aasta lõpuks tasakaalus majanduse mudel.

Selle rakendamiseks on muidugi vaja poliitilist tahet ja rahva tuge. Väga loodan, et meil saavad mõlemad olema, elu ise viib meid selleni. Kui vaadata üleilmseid megatrende, ei ole mitte kuidagi usutav, et meil hakkab siin järjest mõnusam ja lihtsam olema, vastupidi, me peame arvestama suure rändesurvega, ilmastik muutub järjest ettearvamatumaks ja toob kaasa suuri kahjusid, õhk reostub pisitasa. Keskkonnaga seotud muresid tuleb järjest juurde ja see paneb inimesi mõtlema tulevikule, kõrgemalt hindama kestlikku vaadet. Eesti võiks olla see liblikas, kelle tiivalöök tekitab suures pildis positiivsete muutuste tormi.