Riigikontrolli karm kriitika: praegusel moel edasi liikudes vajalik hulk tuuleparke Eestis 2030. aastaks ei valmi

Riigikontrolli hinnangul on praeguse seisuga suhteliselt kaheldav, et Eesti saavutab 2030. aastaks seatud eesmärgi toota Eestis taastuvatest allikatest elektrit aastas vähemalt sama palju, kui Eestis aasta jooksul elektrienergiat kokku tarbitakse.

Kliimaministeerium ning Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on küll mõneti kiirendanud tuuleparkide rajamist, kuid nood meetmed ei tee oluliselt kiiremaks nende planeeringute ja keskkonnamõju hindamiste menetlusi, mis on juba varem alanud ja mille mõju aastaks 2030 seatud eesmärgi saavutamisele on kõige suurem. Vajalik on, et Kliimaministeerium suudaks edaspidiseks leida ja rakendada toimivaid abinõusid uute tuulepargiplaneeringute ning keskkonnamõju hindamiste tempokaks ja liigse halduskoormuseta menetluseks, kohtuvaidluste riski minimeerimiseks.

Riigikogu võttis 2022. aastal vastu energiamajanduse korralduse seaduse muudatuse, millega on seatud eesmärk saavutada aastaks 2030 taastuvelektri tootmine mahus, mis moodustab vähemalt 100% elektri summaarsest lõpptarbimisest. 2022. aastal moodustas taastuvelekter 32% Eestis tarbitud elektrienergiast ehk taastuvenergia riiklikust eesmärgist on tänaseks täidetud vähem kui kolmandik.

Piirkonnas kõige suurema potentsiaaliga taastuvenergia allikaks peetava tuuleenergia ärakasutamiseks ei ole viimase kümne aasta jooksul Eestisse lisandunud ühtegi suuremat tuuleparki. Alles viimastel aastatel on astutud samme selleks, et kõrvaldada takistusi ja lihtsustada protsesse tuuleparkide kiiremaks rajamiseks. Riigikontrolli auditiaruandes on välja toodud mitmed probleemid ja riskid, mis jätkuvalt pidurdavad maismaatuuleparkide arendamise hoogu ja muudavad taastuvelektri eesmärgi saavutamise kaheldavaks – näiteks planeeringute ja keskkonnamõju hindamiste menetluste kestus ning probleemid võrguga liitumisel. Kliimaministeerium peab erinevalt Riigikontrollist eesmärki saavutatavaks ning on optimistlik.

Riigikontrolör Janar Holm ütles olukorda kommenteerides: „On ülimalt oluline käsitleda tuulenergiat mitte asjana või eesmärgina iseeneses, vaid vaadata seda kogu Eesti elektritootmise ja tarbimise tervikkontekstis. Eesmärk luua rohkem taastuvenergia võimsust võib olla eraldiseisvana, kontekstivälisena ja kitsalt võetuna suisa sõge, kui paralleelselt ei tegeleta salvestusvõimsuste edendamise, elektrivõrgu läbilaskvuse suurendamise ja ekspordieelduste loomisega, sest riikliku eesmärgi täitmisel või isegi eesmärgi lähedale jõudes oleks Eestis taastuvenergia tootmisvõimsusi mitu korda rohkem kui prognoositavat tiputarbimist. Samuti tuleks taastuvenergia sihtide seadmisel ja elluviimisel põhjalikult läbi analüüsida ja otsustada juba lähiajal, milline koht Eesti energiaportfellis on tulevikus tuumaenergial.

Välisühenduste puhul tuleb arvestada seda, et elektrienergia ei liigu ainult Eestist välja, vaid liigub avatud elektrituru tingimustes ka Eestisse – kui Eestis puhub tuul, siis puhub suure tõenäosusega tuul ka lähinaabrite juures ning ka naabrid toodavad täpselt samal ajal suuremas mahus tuuleenergiat. See tähendab seda, et välisühenduste loomine annab küll võimaluse üleliigset elektrit eksportida, kuid samal ajal suurendab nende rajamine tuulerohkel ajal ka tuuleenergia pakkumist Eestis.

Naaberriikidega välisühenduste loomisel sõltub tegelik elektrienergia eksportimise võimalus ka sellest, kas meie naaberriigid ise ka järgnevatesse riikidesse täiendavaid ühendusi loovad.

Kui salvestuslahendusi ei teki ja välisühendustega seonduvat ei lahendata, siis on meil osal tundidest potentsiaalset võimsust tarbimisest kordades rohkem ning osas tuulikutes tuleb seetõttu elektrienergia tootmine peatada. Ja kui võimsused ei ole tööle rakendatud, kuid investeeringute püsikulud jaotatakse toodetud elektri kogusele, siis see tähendab seda, et elektritarbijatena maksame ühel või teisel viisil selle kasutamata võimsuse kinni. Kinni maksame ka selle, kui tootjatele taastuvenergiaprojektide elluviimise julgustamiseks antavad hinnagarantiid osutuvad liiga heldeks ning ületavad oluliselt tuleviku turuhinda.

Seega – rohkem võimsust elektrienergia tootmiseks ei tähenda automaatselt odavamat elektrit. Mõistliku hinnaga elektri saab tarbija siis, kui saavutatakse võimalikult optimaalne tasakaalupunkt nõudluse ja pakkumise vahel.

Rõhutan eriti ka seda, mille tõin välja 2023. aasta aastaaruandes Riigikogule – juhul kui pärast 2030. aastat lisanduks kavandatud mahus taastuvenergiat, on Eestis küll piisavalt elektri tootmisvõimsusi, kuid puudu on juhitavatest tootmisvõimsustest. Juhitavaid tootmisvõimsusi on aga muu hulgas vaja elektri võrgusageduse tagamiseks. Juhitava võimsuse tagamiseks vajalikud valikud ja otsused tuleb teha võimalikult kiiresti.

See kõik tähendab, et lähematel aastatel tuleb tegeleda paralleelselt energeetikas suurte arendustega kogu energiasüsteemi mitmekesisuses, mis puudutab erinevaid allikaid, võrkusid, ühendusi ja salvestamist.“

Riigikontrolli tähelepanekuid auditist:

Ministeeriumid on astunud samme tuuleparkide planeeringuprotsesside tõhustamiseks ning keskkonnamõju hindamise (KMH) kiirendamiseks, kuid muudatustel on vajalikust väiksem mõju 2030. aastaks seatud eesmärgi täitmisele.

Kuigi 2023. aastal tehti muudatusi tuuleparkide kavandamise peamise menetlusinstrumendi – kohalike omavalitsuste eriplaneeringu – kiirendamiseks (näiteks loobuti planeeringus detailse lahenduse koostamise nõudest, vähendati menetluses ettepanekute küsimiste kordi), ei võimalda need muudatused kiirendada enamikku menetlusega kaugemale jõudnud tuuleenergia eriplaneeringuid.

Suurem osa eriplaneeringuid on juba etapis, kus uute võimaluste kasutamine tähendaks, et teatud menetlusetappe tuleks korrata, mis omakorda tähendaks nende menetluste aeglustumist. Sealjuures ei ole planeeringu detailse lahenduse etapist loobumise ajaline võit senini selge, sest mõjuhindajate sõnul pole kindel, kas seda praktikas rakendada saab.

Ministeeriumid on rakendanud meetmeid ka tuuleparkide keskkonnamõju hindamise kiirendamiseks. Loodud on maismaa tuuleelektrijaamadele keskkonnamõju lühema hindamise erand (mille järgi seni ühtegi keskkonnamõju hindamise menetlust läbi ei ole viidud) ning leevendatud keskkonnamõju hindamise ekspertide ja juhtekspertide nõudeid, mis peaks juurde tooma puuduolevaid hindamislitsentsiga eksperte. Samuti on lühendatud omavalitsuste eriplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi menetlust.

Muudatused, mis puudutavad omavalitsuste eriplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi, annavad ajalist võitu kõigest umbes üks kuni kaks kuud. Keskkonnamõju hindamine on tuuleparkide arendamisel tavaliselt aeganõudvaim etapp, mida saab muuta veel kiiremaks, kaotamata seejuures hindamise kvaliteedis. Riigiasutustel puudub aga kokkulepe, milline on tuuleparkide aktsepteeritav keskkonnamõju ja millised on olulised mõjud. Selle tõttu venivad tuuleparkide keskkonnamõju hindamise menetlused või jäävad algatamata tuuleparkide arendused ja uuringud aladel, kus on soodsad tuuleolud.

Endiselt on probleemiks keskkonnaseisundi andmete puudulikkus, mis tähendab täiendavat asjatut aja- ja rahakulu. Kuna tuuleparkide planeeringualade keskkonnatingimuste kohta puudub üldjuhul kvaliteetne ja ajakohane info, siis on saanud iga mõjuhindamise osaks mahukate uuringute tegemine (nt linnustiku, nahkhiirte, taimestiku, mereelustiku uuringud).

Samuti puudub ülevaade tuuleparkidega seotud uuringutest ja seire raames kogutavatest andmetest, mille tõttu ei ole võimalik keskkonnamõju hindamise menetlusi suuremas mahus lühendada. Uuringutest ülevaate loomine annaks mõjuhindamise ekspertidele võimaluse vähendada uute uuringute tegemise mahtu ning ühtlustada hindamise metoodikat.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (Kliimaministeeriumi) seisukohad, kuidas tuuleenergia arendamist toetada ja taastuvelektri eesmärgid saavutada, on olnud vastuolulised. Ministeerium on lühikese ajavahemiku jooksul olnud seisukohal, et maismaatuuleparkide õnnestumise tõenäosus on vähene ja ebapiisav 2030. aastaks seatud taastuvelektri eesmärkide saavutamiseks, kuid ka leidnud, et Eesti taastuvelektri vajaduse suudavad katta üksnes maismaatuulepargid, mis toetust enam ei vajagi. Samas viidi 2023. aastal läbi maismaatuulikutele ja hübriidparkidele suunatud vähempakkumine (mis annab tootjatele hinnagarantiid).

Kliimaministeerium on Riigikontrollile väljendanud seisukohta, et taastuvenergia eesmärgi saavutamiseks tuleks esmalt kasutada ära võimalused tuuleenergia tootmiseks maismaal ning meretuulepargid on olulised, et katta suurenev elektritarbimine pärast 2030. aastat.

Riigikontrolli arvates kavandatakse taastuvenergia arendamise kiirendamiseks eraldatavat Euroopa Liidu taaste- ja vastupidavuskava REPowerEU toetust anda vajalike tegevuste kõrval ka sellistele tegevustele, mis ei ole taastuvenergia edendamise jaoks hädavajalikud. Raha on kavandatud eraldada näiteks seadmete ostmisele, mille seos taastuvenergia kiirendamisega on kaudne (ruumiandmeid koguvad seadmed, mida tuuleparkide rajamiseks vaja pole). Plaanis on toetada maatoimingutega seotud töökohtade loomist ja kompenseerida metsamaa raadamise kulusid, ent need töökohad, mille jaoks raha küsitakse, muutuvad vajalikuks alles pärast planeeringute kinnitamist ehk aastatel 2026–2027. REPowerEU raha, mida on kokku 32 miljonit eurot, saab kasutada aga vaid 2026. aasta I kvartalini, eesmärkide saavutamiseks vajalikke tegevusi on vaja teha aga vähemalt aastani 2030 ja kauemgi. Osal ministeeriumi välja toodud tegevustel on küll pikaajaline mõju taastuvenergia projektide kiirendamisele (nt KMH/KSH juhtekspertide koolitamine), kuid need mõjud ei pruugi avalduda enne 2030. aastat.

Riigikontroll soovitab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil koostöös osapooltega lahendada planeeringu ja keskkonnamõju hindamise menetlustes esinevad praktilised küsimused, mis tekitavad segadust ja ajakulu omavalitsustele ning aeglustavad menetlusi.

Selleks et muuta tuuleparkide keskkonnamõju hindamine tõhusamaks ja kiiremaks ning võimaldada leida tuuleparkide rajamiseks sobivad alad, soovitab Riigikontroll Kliimaministeeriumil koostöös Keskkonnaameti, mõjuhindajate ja ekspertidega leppida kokku, millised on aktsepteeritava negatiivse keskkonnamõju piirid ja olulisemad mõjud, mida hinnata, ja nende hindamismetoodikad. Samuti tuleb ühte kohta kokku koondada tehtud uuringute info ja keskkonnaseire ning järelseire andmed, mis võimaldaks kiirendada keskkonnamõju hindamise menetlusi.

Eesti edukus taastuvenergia tootmise eesmärgi täitmisel sõltub sellest, kuidas rakenduvad algatatud meetmed ning milliseid täiendavaid meetmeid rakendab Kliimaministeerium järgmistel aastatel. Kõik seni kavandatud meetmed ei ole veel käivitunud.