Kliimaseaduse poole teel. Kai Realo: riigil võiks olla ühiskondlik südametunnistus

Kliimaseaduse koostamine on jõudnud poolele teele. Täna arutasid ministeeriumis Kai Realo kliimanõukogust, Veiko Veskimäe Verstonist, Kädi Ristkok CleanTechist ning Andrus Durejko Enefitist selle üle, milline peaks olema kliimaeesmärkidega kooskõlas majandus.

Kai Realo sõnas esiteks, et paljud inimesed ei ole enda jaoks veel selgeks mõelnud, mida rohepöörde jaoks täpselt tegema peaks. „Elu on näidanud, et mõne jalajälje vähendamine vähendab ka kulusid,“ rääkis ta ja esitas teoreetilise küsimuse: kas me usume teadusesse või ei usu? „Kui on faktiliselt kliimasoojenemine tuvastatud ja tõestatud?“ küsis ta. Tema sõnul ei saa Eesti seda endale lubada, et „ärme äkki tee“.

Veiko Veskimäe sõnul on oluline jõuda rääkimisest tegudeni. „Kui hakkad tegema, siis mõned asjad vähendavad kulusid ka,“ ütles ta ja tõi näiteks, kuidas nad Verstonis korraldasid säästva sõidu koolituse. „Ülesandeks oli, et üle 86 km/h ei sõida. Sellest tuli juba oluline kütusesääst, millest saame näiteks rohkem palka maksta,“ kirjeldas Veskimäe.

Andrus Durejko on arvamusel, et eesmärk peaks olema see, et ettevõtted ja ka riik teavad, kuhu minek on, ja majandus on jätkusuutlik. „Eesti Energia üksi ei suuda turgu määrata. Meie energia tootmisvõimekuste kooslus ei anna konkurentsivõimelist energiahinda,“ sõnas ta.

2/3 lahendusi on juba olemas

Kädi Ristkok tõi välja, et just energeetikasektoris on rohelahendused olnud kõige kauem väljatöötamisel. „Tehnoloogiate kasutuselevõtt on aga järkjärguline. Me näeme, et lahendusi tuleb kogu aeg peale. 2/3 lahendusi on olemas, need tuleb kasutusele võtta ehk tuleb rahastada seda. Selleks on nõudlust on vaja. 1/3 lahendusi tuleb juurde tekitada. Eesti on väga edukas,“ rääkis Ristkok.

Veskimäe toonitas riigi rolli. „Riik on peamine tellija, muudatusi saab teha koos riigiga,“ sõnas ta. Samas peavad ka sektorid ise otsuseid vastu võtma ja ei saa ainult riigi poole vaadata, et miks te ei tee. „Rohepööre koostöös riigiga. Riik peaks võtma juhirolli ja muutma sektorid rohelisemaks. Valmisolek on olemas, kuid see saab ilmselt olema valulik,“ hindas ta, lisades: „Riik peaks lihtsalt peale hakkama.“

Realo jaoks on suur küsimus, kelle huvid jäävad peale. „Aus ja läbipaistev äri Eestis on kujunemas normiks, mis avab võimaluse teha näiteks jäätmeäri ausalt ja läbipaistvalt – miks peab sorteerima ja kuhu see välja jõuab? Riigi roll on oluline, aga see pole etteheide. Tehnoloogia ja üldine ühiskond on Eestis küps selle sammu astumiseks,“ kõneles ta ja tõi näiteks, et teised riigid on roheteemadega tegelenud juba kümme aastat, aga Eesti alustas diskussioone alles mullu.

Rohepööre on paratamatu protsess

Durejko osundas, et ettevõtetele kõlab see kõik lihtsalt, aga kuidas saada majandus rohepöördega kohanduma? Realo sõnul on asja tuum nõudluses. „Üks nõudluse pool on riik, kellel võiks olla ühiskondlik südametunnistus. Uued põlvkonnad tajuvad, et nemad peavad jääma silmitsi sellega, mis neid ees ootab,“ rääkis ta. Realo on kindel, et nõudlus hakkab ühel hetkel ka kohalikult turult tulema.

Veskimäe tõi välja, et teadlikkus muutub aeglaselt, kuid riik saab seda tagant kiirustada. „Näiteks kui riigile teenusepakkujad peavad andma paberi, et on läbinud kliimakoolituse. See genereerib lahendusi. Inimesed ei ole rumalad, nad saavad aru, et see mõjutab nende ja nende laste elukvaliteeti,“ hindas ta.

Durejko meenutas elektroonikatööstuses töötamist ja tõi välja, et aastail 2010–2016 räägiti sellest kui mõttetust tegevusest. „Kas me suudame täna välja valida suunad, et see areng tuleks? Küsimus on, mis on meie majanduse eelistused?“

Arutelu lõpetas Realo tõdemusega, et rohepööre on paratamatu protsess. „Selline demoniseerimine tuleks ka käsile võtta, et mida meie elus mõjutab rohepööre ja mis on paratamatult majanduse pöördumine,“ ütles ta.