Advokaat: Soome kohtu otsus, et Wolti kullerid on ettevõtjad, saab positiivset kõlapinda ka Eestis

Soome Hämeenlinna halduskohus tegi 22.02.2024 ajaloolise otsuse, milles leidis, et Wolti kullerid on ettevõtjad, mitte töötajad. Küsimus, kas platvormitöötajad on iseseisvad ettevõtjad või palgatöötajad, asjakohane ka Eestis. Kas ja kuidas võiks Soome kohtu otsus mõjutada seda, kuidas kullerite tegevust Eesti õiguse järgi käsitletaks?

Otsuses hindas Häämenlinna halduskohus Wolti ja kullerite vahelisi lepinguid nelja Soome õiguses kehtiva töösuhtega seotud tunnuse kaudu. Need tunnused olid järgmised:

• kokkulepe töö tegemise kohta;

• töö eest makstav hüvitis;

• tööandjale töö tegemine isiklikult;

• järelevalve töö üle.

Soome kohus leidis, et kaks esimest tunnust olid täidetud, kuid kaks viimast mitte. Näiteks ei pidanud Soome kaasuse puhul töö vastuvõtja tegema tööd vastavalt kolmandale punktile isiklikult, vaid ta võis delegeerida töö oma asendajale või alltöövõtjale. Neljanda punkti osas ei tehtud halduskohtu hinnangul tööd sellistel tingimustel, et kulleri tööd tuleks lugeda töötamiseks ettevõtte juhtimise ja järelevalve all. Näiteks ei ole tööaeg määratletud ja kuller ei ole kohustatud tööd vastu võtma. Sellest järeldas Soome kohus, et Wolti kullerid on Soomes ettevõtjad, mitte töötajad.

Eestis on olukord teistsugune

Seega, kui küsida, kas Soome kohtuotsus võiks Eesti õiguslikke käsitlusi mõjutada, tuleb Soome ja Eesti õigust võrrelda. Kuna töölepingu alusel töötavale inimesele on seadusega tagatud suuremad õigused ja parem kaitse, kui muude lepingute alusel töötavatele inimestele, võib ka Eestis sarnaseid vaidlusi tekkida. Töösuhetele omased tunnused on Eesti õiguse kohaselt:

• töö kui järjepideva protsessi tegemine (töötaja ja tööandja seovad end töölepinguga ning tekib ootus töötaja/töö olemasoluks pikemaks ajaks);

• töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile;

• tööd tegema kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev;

• töö eest perioodilise tasu maksmine (seadusest tulenev kohustus maksta töötasu vähemalt korra kuus).

Nende tunnuste kontrollimisel on võimalik töölepingut muudest lepingutest eristada.

Näiteks võib väga formaalselt järeldada, et kullerid on teenuste osutamisel kohustatud järgima ettevõtte reegleid (kasutama kindla tähistusega termokotti, kontrollima vanusepiiranguga toodete tarnimisel isiku vanust jms), mistõttu võiks vaidluse korral öelda, et kullerteenuse osutamise ajal allub kuller ettevõttele.

See võib olla seotud ka töö tegemise viisiga, st platvormi protseduurireeglite järgimisel on kulleri töö viis paratamatult teatud määral ette kirjutatud. Samas, iga olukorda ning täpset suhte sisu tuleb alati vaadata eraldi ning samal ajal arvestada ka tervikpilti.

Erinevalt Soome lahendist ei ole Eesti platvormidel ilmselt lubatud töö delegeerimine. Sellisel juhul võiks tekkida probleeme näiteks töötamise seadusliku aluse olemasolu osas. Teadaolevalt on kulleritel tööaja osas vabadus ise otsustada, millal ja kui palju tööd teha. Juhul, kui mingi perioodi sees on kehtestatud normid (arv tellimusi, nn reiting vms), mille täitmine on kulleri teenuse osutamise jätkumiseks kohustuslik, võiks öelda, et kulleri aja-iseseisvus ei ole täielikult tagatud ning tööandja juhtimine-kontroll on ka siinkohal tagatud teatud nn mahunormide või standarditega.

Ettevõtjana töötades on kulleritel vähem kaitset

Töölepingut iseloomustab tugev sõltuvussuhe. See tähendab lihtsalt öelduna, et kes maksab, see ka tellib muusika. Kui tööandja saab töötajat väga tugevasti mõjutada, siis järelikult peab õigus ka töötajat rohkem kaitsma. Nii on õigusteaduse perspektiivist töölepingu eristamine muudest teenuste osutamise lepingutest vajalik, sest pooled, eelkõige töötaja, vajavad erilist kaitset ja konkreetset õigussuhte regulatsiooni. Vaidluse korral hindab lepingulise suhte olemust töövaidluskomisjon või kohus. Tänasel päeval puudub Eestis töövaidluskomisjoni- või kohtupraktika, mis oskaks selles küsimuses lõplikku vastust anda.

Tasub arvestada, et Riigikohtu praktikast tulenevalt on seadusandja eesmärk olnud panna suurem tõendamiskoormus väidetavale tööandjale. Kuna töölepingu eristamine teistest teenuse osutamise lepingutest võib osutuda keeruliseks, sätestab seadus töötaja kaitse eesmärgil eelduse, mille alusel loetakse leping, mille puhul teeb üks isik teisele tasu eest tööd, töölepinguks seni, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

See tähendab, et väidetav tööandja peab vaidluse korral eelnimetatud eelduste ümberlükkamiseks tõendama töövaidluskomisjonis või kohtus eelkõige seda, et tegemist ei ole töölepinguga, töötaja ei allunud tema juhtimisele ja kontrollile ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev.

Kokkuvõtteks saab järeldada, et Soome ja Eesti tööõiguses kehtivad erinevad reeglid selle hindamiseks, kas leping on tööleping või mitte, mistõttu ei aita Soome lahend eelduslikult kaasas suhte kvalifitseerimisele Eestis. Kuni pole vastu võetud kaua-arutatud Euroopa Liidu ülest platvormitööd reguleerivat direktiivi, peab kullerteenuste kvalifikatsiooni tulevikus sisustama Eesti-sisene praktika.

Kaisa-Maria Kubpart on advokaadibüroo LEXTAL tööõiguse valdkonna advokaat. Kommentaaris esitatud seisukohad peegeldavad autori isiklikku arvamust ega ole esitatud kellegi huve esindades.