SOOLAKAMBRIST ETTEVÕTJAKS: Anna-Liisa Palatu esimene päris töökoht oli soolakambri operaator, kuid täna toodab tema ettevõte Woola lambavillast pakendiümbriseid.
FOTO: Erakogu
Noor ettevõtja Anna-Liisa Palatu (29) on töötanud soolakambris, korraldanud filmifestivali ning õmmelnud ka euromüntidele rahakotte.
Ma kasvasin üles Setomaal Värskas ehk täitsa maal. Raha teenimise võimalusi, mis töökohaks otseselt küll ei kvalifitseeru, leidus. Metsas seenel käimine oli üpris hasartne tegevus, eriti laste seas. See oli mu kõige esimene kokkupuude äriga. Mina kõige tublim siiski ei olnud, ma ei ole eriti kannatlik, aga külas oli inimesi, kes said ühe suvega peaaegu auto raha kokku.
Päris esimene töökoht oli põhikooli ajal, suvine töö. Olin soolakambri operaator. Natukene ainulaadne töö, aga iseenesest oli see väga lihtne. Minu ülesanne oli opereerida soolakambrit – soolakambris käidi protseduuril, mille käigus inimesed hingavad soolast õhku ja see mõjub hingamisteedele hästi. Minu ülesanne oli juhatada inimesi, kellel oli aeg broneeritud, soolakambrisse, paluda neil sussid jalga panna ja kittel selga. Kui seanss algas, panin flöödimuusika mängima ja pidin masinasse ka soola panema, aga kui ma nüüd päris ausalt üles tunnistan, siis vähemalt üks kord ma unustasin selle soola sinna panna, mis on naljakas, sest mul oli ainult üks ülesanne, aga ma unustasin seda teha. Seanss kestis pool tundi ja kuna toona oli selline aeg, kus telefone väga ei olnud, pidingi seal tiksuma pool tundi. See oli päris raske, kuna kannatlikkus ei ole mu võib-olla kõige tugevam külg. Ainus asi, mis seal teha oli, oligi ruudulisse kaustikusse pastakaga joonistada.