Taristuehitajad on arvamusel, et pika plaani raames on vajalik läbi viia põhjalik sotsiaalmajandusliku mõju analüüs, mis hõlmab ka rahastamisvajadust ning mille alusel riik saab ülevaate teedevõrgu mõju ulatusest erinevatele sektoritele ja valdkondadele.

Nende ettepanekute taga on juba pikalt kestnud teehoiu valdkonna alarahastus, millele leevendust ei paista ka värskest teehoiukavast. 5. veebruaril kinnitas valitsus riigiteede teehoiukava aastateks 2024–2027, mis lähtub riigieelarve strateegiast. „Teisisõnu tähendab see, et raha teedesse investeerimiseks on väga vähe,“ nentis taristuehituse liidu tegevjuht Tarmo Trei.

Trei sõnul on teehoiukavasse sisse vaadates näha, et näiteks kattega teede taastusremonti tehakse tänavu vaid 40% vajaminevast, kruusateedele on tolmuvabu katteid plaanis ehitada 0 kilomeetrit ning liiklusohtlike kohtade ümberehitusse investeeritakse vaid 12% sellest, mida sellesse meetmesse panustati igal eelneval neljal aastal. „Need on vaid mõned näited riigipoolsest üliväikesest panustamisest riigiteede hoidu,“ märkis Trei.

Kuhu Eesti riik jõuda soovib?

Samas on transporditaristul ühiskonna toimimisel suur tähtsus ning seetõttu näevad taristuehitajad tungivat vajadust koostöös riigiga pika plaani loomiseks. „Olulisim küsimus on, kuhu Eesti riik soovib oma teedevõrguga jõuda,“ rõhutas Trei. Tänapäevasel teetaristul on tähtis osa Eesti konkurentsivõime edendamisel, võitlemisel kliimamuutustega ning piirkondade elujõu ja ligipääsetavuse tagamisel.

Neid sotsiaalseid eesmärke edendab teetaristu pikaajaline planeerimine, vastates samal ajal klientide, st inimeste ja ärimaailma vajadustele erinevate liikumisviiside ja -vahendite kasutamisel Eestis. „Riigi teedevõrgu planeerimise eesmärk peab olema pikaajaline, pidev prognoositav tegevus üle valitsemisperioodide,“ ütles Trei.

Taristuehitajate hinnangul peab loodav pikk plaan suunama läbipaistvalt kogu teedetaristu toimimist, näidates üles riigi ühtset tahet teedevõrgu arendamiseks. Praegu puuduvad pikaajalised eesmärgid, mille alusel riik teedevõrku suunatavaid eelarvevahendeid planeeriks ja otsuseid teeks. Riigil tuleb saada vastused küsimustele, mis on otsesed ja kaudsed kasud, mida väljaarendatud teedevõrk riigile ja ühiskonnale annab, kuidas teedevõrku investeeritud vahendid muul kujul majandusse tagasi liiguvad ning vastavalt sellele tegema rahastamisotsuseid ja plaane.

Riik on peamine tellija

Taristuehitajad nendivad kliimaministrile saadetud pöördumises, et Eesti teehoiu valdkonna viimaste aastate sügav alarahastus omab olulist ja pöördumatut aastate pikkust negatiivset mõju kogu teehoiu valdkonnale, riigi teedevõrgule ja riigi enda võimekusele teid ehitada: investeeringute ja mahtude vähenemisel peatub teedeinseneride regulaarne väljaõpe kõrgkoolides, turult lahkuvad tänasel hetkel täies elujõus teedeehituse ja -hooldusega tegelevad ettevõtted, loobutakse tehastest ja rasketehnikast.

Riik on teetaristu peamine tellija, moodustades ligi 85% teehoiu valdkonna tellimuste kogumahust. Kui riigil puudub visioon, kus soovitakse olla viie, kümne ja 15 aasta pärast, siis on ka riigil pea võimatu ennustada, milline peaks oleks investeeringute optimaalne tase, et sektor püsiks elujõulisena ja samal ajal oleks võimekust riigi eesmärke täita.