Eesti metsade targemast väärindamisest on räägitud viimasel kümnendil üha kõvema häälega. Kes poleks kuulnud juttu, kuidas saematerjali, mööbli ja puithoonete valmistamises on eestlased kõvad tegijad, aga vaat selle puidu keemilise väärindamisega on lood halvasti. Isegi valitsuse koalitsioonilepingus on kirjas, et puidust suurema lisandväärtuse saamiseks tuleb hakata arendama puidukeemiat.

Kuigi sõnades on pea kõik justkui Eesti metsade efektiivsema kasutuselevõtu poolt, on mastaapsemad algatused seni läbi kukkunud. 2018. aastal tõmmati kriips peale kurikuulsale Tartu tselluloositehasele, eelmisel nädalal teatas suurärimees Raul Kirjanen, et viib 700 miljoni eurose biorafineerimistehase Lätti. Üks puidukeemia megaprojekt on siinmail siiski veel kõne all: Viru Keemia Grupi (VKG) miljardieurone tselluloositehas. Või nagu nad ise peenelt ütlevad: biotoodete tootmiskompleks.