Ehkki üüriäri näilise kasumlikkuse kadumise ja seetõttu varjusurma vajumise põhisüüdlaseks peetakse Euribori, siis tegelikuks peaosatäitjaks oli, on ja jääb siiski investor ise. Kui ennast vahepeal põhitöökohalt lahti vormistanud ja sisuliselt hotellipidajaks ümber orienteerunud ning turiste majutama hakanud inimesed välja arvata, siis tegelikult oli üüriäri kahjumlik ka ajal, kui Euribor oli negatiivne ehk laenuintressid olid madalad. Paljud lihtsalt ei saanud sellest aru. Või ei tahtnud sellest aru saada. Kõige tõenäolisem on siiski see, et nad ei viitsinud või osanudki arvutada.

Headel aegadel ehk aastatel 2010-2022, kui turg stabiilselt tõusis, oli lihtne lihtsustada. Näiteks nii – aastas tuleb üürituluna sisse 6% vara soetusmaksumusest ja finantskulu (loe: põhiosamakse + intress) on 4% laenujäägist (loe: soetusmaksumusest), seega alles jääb 2% ning kui õnnestub kokku osta kümme üürkorterit, siis teenib investor igal aastal umbes viiendiku ühe korteri maksumusest. Isegi riiklikke makse ei viitsinud keegi valemisse sisse arvestada. Takkajärgi on raske hinnangut anda, kui palju oli sellise lihtsustamise taga ahnust ning sellega kaasnevat rumalust ja kui palju sõpradele-sugulastele ära tegemise soovi, kuid kehvalt kukkus asi välja igal juhul.