CGI Eesti juht Andres Birnbaum: Eesti majanduse taaskäivitamiseks on kõik olemas, vaja on otsuseid

Eesti elus on mitmetes elu- ja ärivaldkondades jõutud punkti, kus on vaja end uuesti leiutada ja panna sisse järgmine käik. Majanduse kasv on pidurdunud, ettevõtted tööstusest kuni kaubanduseni ja ka riik otsivad pigem kulusid kokku hoides viise, kuidas leida järgmine uus tulemine konkurentsivõime kasvatamiseks.

Suured valikud on laual: Eesti otsib lahendusi energiajulgeoleku parandamiseks, peame panustama riigikaitsesse aina kiiremas tempos ja suuremas mahus kui kunagi varem ning mõtlema rohepöördele, mis tekitab küll lisakulusid, ent annab ka lisavõimalusi.

Tänapäevases digitaliseerivas maailmas on infotehnoloogiasektoril võimalus kõigi nende eelpoolnimetatud väljakutsete lahendamisse panustada.

Mida aga võtta prioriteediks? Kuhu suunata fookus?

Hoolimata sellest, et esindan läbi CGI IT-tööstust, pean tunnistama, et pelgalt infotehnoloogiaalase konsultatsiooni, teenuste ja toodete najal me paraku viie rikkama Euroopa riigi sekka ei sõida.

Miks?

Sest IT-ettevõtete puhul puudub reeglina tootmisahela valemist väärindatav materiaalne tooraine. Seetõttu on ka käibenumber sektoris ühe töötaja kohta oluliselt väiksem kui tööstusettevõtetes.

Kuna inimressurssidega ei ole Eestil praegu ega pikemas perspektiivis hõisata, siis ka IT sektor ei suuda ennast tulevikus piisavalt skaleerida, et olla üksinda mängumuutjaks. Samas IT-sektor peaks ja võiks olla oluliseks võimendajaks paljudele teistele tööstustele, et sektorite ülesest koostööst tekiks sünergia ja lisaväärtus.

Üks selline valdkond, kus IT-sektor on senimaani olulist võimendust pakkunud, on riigiteenused. Kunagi sai alus e-riigile pandud seetõttu, et traditsioonilisel viisil ei oleks meil jätkunud 90ndatel ressursse. Ka president Lennart Meri ütles, et oleme liiga vaesed, et lubada endale kulukat riiki.

Tänu digitaalsetele lahendustele saavutasime märkimisväärse kokkuhoiu ja suutsime hoida riiki võimalikult õhukesena, mis tekitas soodsama ja konkurentsivõimelisema pinnase ettevõtetele. Lisaks on see tähendanud märkimisväärset ajalist kokkuhoidu kodanikele, kes on saanud Eesti riigi poolt tekitatud vaba ajaressurssi kasutada millegi muu olulise jaoks.

Muu maailm hakkab järele jõudma

Just viimasel ajal nendime üha enam, et muu maailm hakkab e-riigi osas meile järele jõudma. See on mõnes mõttes paratamatu massiefekt, sest paljudel riikide kasutatav eelarve e-riigi lahenduste ehitamiseks on tulenevalt oma majanduse suurusest kordades suurem. Kui tahame võidujooksus teha järgmist sammu e-riigi osas, et olla teistest ees, suunanäitaja, maailma innovatsiooni kese, peame endale aru andma, et see tähendab kindlasti suuremaid kulutusi.

90ndate õhukese riigi idee ei tohiks muutuda vastupidiseks, kus leiame end olukorrast, kus täisdigitaalne riik on meile liiga kulukas. Võib öelda, et 80 protsenti Eesti e-riigist on valmis ehitatud 20 protsendi suurusjärgu investeeringutega. Ülejäänud 20 protsendi ehitamine on aga kõige kulukam. Ministeeriumite IT-majade suureks kasvamine viimaste aastate jooksul

on selle kallidust selgelt illustreeriv. Personaalse riigi hinnalipik 200 miljoni euro puhul tähendab lisaks investeeringule ka lisanduvaid jooksevkulusid. Summad muudkui kasvavad.

Eesti e-riik on väga kaugel sellest, kuidas suhtlevad riigiga näiteks sakslased. Kuid Saksamaa tööstus on meie kõrval hoopis teisest liigast. Tööstus on Saksamaa mootor, mis tagab ühiskonnale kõik mittedigitaalsed heaolu ühiskonna tunnused. Eestis meil selle jaoks raha napib. Sakslastel on, tõsi, ebamugav ja ajakulukas oma riigiga suhelda. Aga on palju muid otseseid ja kaudseid hüvesid, mida nad riigilt saavad.

Eesti puhul peitub probleem selles, et e-riigi järgmisele tasemele viimisel ei teki kodanikule juurde hüvesid. Pool kilo lastevorsti maitseb ikka samamoodi ja annab sama palju kaloreid, kui seda osta poest, tellida koju toidukulleriga või lasta serveerida restoranis. See on mõistlikkuse küsimus.

Tööstuse edu peitub maksimaalses väärindamises

Tööstus, teisest käest, on aga seda konkurentsivõimelisem, mida rohkem suudetakse väärindada toormaterjale, mis tähendab omakorda, et lõpptoode on reeglina keerukas ja lisaks selle tootmiseks läheb vaja süsteemi ja logistikaahelat. Saksamaal on kindlasti üheks heaks näiteks autotööstus aga väga heaks näiteks on ka Rootsis IKEA. Puitu väärindatakse maksimaalselt ja sellesse väärtusahelasse on oskuslikult liidetud loovtööstus ja tehnoloogia.

Tootmiseks kasutatava tehnoloogia ja taristu pinnalt saab öelda, et Eesti tööstus on igati konkurentsivõimeline. Mureks on tööjõu kallinemine ja saadavus. Välistööjõu kvootide muutmine oleks lahendus, mis tooks leevendust vaid lühiperspektiivis. Seega on tulevikus tööstuse võtmekohaks toode ise, tooraine peab saama maksimaalselt väärindatud. Siin võiksime leida suurema sünergia tööstuse ja infotehnoloogia sektori vahel. Infotehnoloogia ei peaks efektiivsust kasvatama tootmisliinidel vaid peaks üha otsesemalt sisalduma juba toodetes endas.

Ajastul, mis on meie teele toonud palju erinevaid väljakutseid, on majanduse taas tõusule suunamine ja julgeolek suurima kaaluga. Selles olukorras peame oma investeeringutes targad olema. Ka meie infotehnoloogiline võimekus on piiratud ressurss. Seega peaksime võtma hetkeks mõtlemisaja ja analüüsima, kuhu me oma tehnoloogilise innovatsioonivõimenduse teraviku suuname. Kas kodanike jaoks kolme-kliki-rakenduste asemel kahe-kliki-rakenduste loomisele või hoopis tööstuse tootlikkuse uuele tasemele viimisele ja riigikaitse tugevdamisele esmajärjekorras?