Tallinna Vee tegevjuht: Eestis ei ole vee puudust, kuid nõuded on aja jooksul palju karmimaks muutunud

Globaalne kliimamuutus toob ka Eestisse üleujutusi ja põhjustab kohati veenappust. Veemajanduse infrastruktuuri uuendamine vajab miljardeid eurosid, samas nõuded vee kvaliteedile ja tarbijate ootused kasvavad veelgi. Vee-ettevõtete lähiaastate väljakutsetest kirjutab Tallinna Vee tegevjuht Aleksandr Timofejev.

Põuad ja üleujutused

Veel kümme aastat tagasi me ei rääkinud sellest, et aedade kastmiseks ei jätku vett. Samaaegselt on tõusnud probleemiks kasvav sademete hulk ja sellest tingitud üleujutused linnades.

Tallinn-Harku aeroloogiajaama mõõtmistulemused näitasid, et eelmise aasta juulis oli sademete hulk tavapärasest 2 korda ja augustis suisa 3 korda suurem. Vee-ettevõtted ei suuda ühe aastaga ehitada ümber oma taristuid, et võtta korraga vastu kogu sademevett. See polekski mõttekas, kuna sademete mahtu ei saa ette prognoosida ning sademeveetoru projekt oleks juba ette ebaõnnestumisele määratud. Kuid me peame olema valmis suurteks vihmadeks ja leidma rohkem lahendusi sademevee taaskasutamiseks, et see ei uputaks linnaruumi.

Maailmas on loodud sademevee kogumiseks ja ärajuhtimiseks erinevaid tehnilisi lahendusi, kuid iga selline süsteem maksab raha. Vee-ettevõtted ja omavalitsused peaksid kalkuleerima, kas keskkonna mõttes ja majanduslikult on mõistlikum toetada oma kliente ja tarbijaid, et nad ise rajaksid sademevee taaskasutussüsteemid oma kinnistutele või on otstarbekam ehitada selleks ühistaristu.

Veenappus

Eesti kliimas ei ole meil otseselt joogi- ja tarbevee nappust. Me ei pea vett tootma udust, mere- ega heitveest. Kuid vesi on väärtuslik ressurss ja seega peame kasutama olemasolevaid veevarusid jätkusuutlikult ning hoidma keskkonna looduslikku tasakaalu. Põhjavee varud taastuvad väga aeglaset, mistõttu tuleks rohkem eelistada kiiresti taastuva pinnavee tarbimist.

Eestis on täna piirkondi, kus veevarustus võib põuaperioodil liigkastmise tõttu katkeda, sest vett tarbitakse rohkem, kui puurkaevud ja veetöötlusseadmed toota jõuavad. Paraku ei ole kõikjal lahenduseks torustike läbilaskevõime suurendamine, sest näiteks rannikuäärsetel aladel võib põhjaveevarude liigtarbimine esile kutsuda sealsete põhjaveekihtide soolasuse tõusu. Seega tuleb joogivett mõistlikult tarbida ning koguda kastmiseks sademevett. Isegi mitte ainult kastmiseks, vaid ka mujal, kus pole vaja kõrge joogiveekvaliteediga vett. Kaasaegne tehnika annab palju uusi võimalusi.

Vee kvaliteet

Vee kvaliteedile esitatavad nõuded on ajaga karmistunud. Veel kümme aastat tagasi olid vee kvaliteediga seotud teemad täiesti teistsugused kui praegu, räägiti rauasisaldusest ja radionukliitidest. Praegu on teemaks, kuidas hakata mõõtma mikroplasti ja ravimite kontsentratsiooni vees. Selles osas on veel palju määramatust, kuid kas oleme Eestis uuteks normideks valmis, arvestades sellega kaasnevaid kulutusi? Tallinna Vees panustame väga palju aega ja ressurssi veekvaliteedi uuringutele meie vee- ja reoveevõrgus. Võtame igal aastal 10 korda rohkem veeproove kliendikraanidest, kui normid ette näevad. Uurime ka neid ühendeid vees, mille kontrollimist kehtivad seadused veel ei eelda. Seetõttu võin kinnitada, et Tallinnas on vesi väga hea.

Juba kolmkümmend aastat tagasi nägid Euroopa direktiivid ette, et ühisveevärk tuleb rajada piirkondadesse, kus elab vähemalt 50 inimest. Kas karmistuvate nõuete valguses on rahaliselt otstarbekas ja mõistlik nii väikese veetarbimisega kohtadesse rajada ühis- või lokaalne lahendus? Nendele küsimustele tuleb leida vastus.

Vee ja reovee taaskasutus

Eestis on võimalik vett mitmel moel taaskasutada. Peale sademevee saab taaskasutada ka suurte reoveepuhastusjaamade tehnilist vett ehk puhastatud reovett. Seda kasutatakse reoveepuhastussüsteemide töös hoidmiseks. Näiteks Paljassaare reoveepuhastusjaam vajab töötamiseks kaks tuhat kuupmeetrit vett päevas. Selle sammuga vähendab Tallinna Vesi veetarbija ökoloogilist jalajälge.

Lisaks tekib reoveesette stabiliseerimise käigus biogaas, mida saab omakorda kasutada sooja- ja elektrienergia tootmiseks. Tegemist on äärmiselt keskkonnahoidliku energia tootmisega, mis katab täielikult reoveepuhastusjaama soojusenergia vajaduse ning kuni 50% tänasest keskmisest reoveepuhasti elektrienergia tarbimisest aastas.

Suur potentsiaal on ka reoveesettel. Selle töötlemise tulemusel on võimalik saada väetisi ja „küttegraanuleid“. Tallinna reoveepuhastusjaamas toodame täna reoveesettest haljastusmulda.

Kõrged energiakulud

Vee-ettevõtted kasutavad pumplate ja puhastussüsteemide töös hoidmiseks väga palju elektrienergiat. Kui me ehitame taristu kolmekümneks aastaks, siis selle elutsükli jooksul tehtavatest kuludest pool on pumpade tarbitav elekter. Seega on väga oluline valida taristusse energiasäästlikud seadmed ning leida tarbija jaoks odavaim lahendus. Paljudes kohtades on võimalik kasutada ka nutilahendusi, mis aitavad tarbida elektrit soodsamal ajal, samuti aitab pumpade sageduse muutmine leida efektiivsemat tööpunkti. Oluline on ka jälgida, et vee-ettevõtte taristu võimsus ei tekitaks ülekoormusi ühiselektrisüsteemis.

Arveldamata vesi

Maailmapanga analüüs väidab, et veepuhastusjaamades toodetud veest 20-30 protsenti on arveldamata. Selle all mõeldakse veetorustike lekkimisest, veevõrgu hooldamisest ja ka vargustest põhjustatud veekadusid. Saamaks lekete kohta võimalikult kiiresti infot, tuleks igale poole torustikesse paigaldada andureid. Paraku on eriti keeruline tuvastada leket plassmasstorustiku puhul, kuna plastmass ei kanna heli hästi edasi ja see sumbub kiiresti. Lahenduseks on täiendava sulgarmatuuri paigaldamine, mis laseb jaotada torustiku väiksemateks lõikudeks.

See kõik aga maksab ning tuleb tarbija taskust. Seega peaksid vee-ettevõtted hindama, mis oleks majanduslikult mõistlik arveldamata vee osakaal. Kindlasti peab arvestama ka keskkonnamõjudega.

Finantseerimine

Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni töös hoidmiseks peavad vee-ettevõtted järjepidevalt investeerima. Neid rajatisi, mida ehitasime paarkümmend aastat tagasi, ei ole enam võimalik sama raha eest taasehitada. Eesti veemajanduse hea taseme säilitamiseks oleks Kliimaministeeriumi hinnangul vaja kümnendi jooksul investeerida üle kahe miljardi euro, see nõuab vee-ettevõtetelt üle ühe miljardi omakapitali.

Tänane Konkurentsiameti metoodika näeb ette, et 50% investeeringust tuleb omakapitalist ning 50% võlakapitalist (näiteks laenuga). Kahjuks ei ole täna paljudel vee-ettevõtetel piisavalt omakapitali investeeringute tegemiseks. Investorite silmis ei ole aga vee-ettevõtete äri piisavalt atraktiivne, kuna tulukuse määr on madal.

Usun, et käimasolev vee-reform aitab kõigil osapooltel aru saada, et vee hind peab tagama jätkusuutliku investeerimiskeskkonna ning katma elutähtsa teenuse toimimiseks vajalikud kulud.

Vananev infrastruktuur

Infrastruktuuri investeerides on oluline analüüsida, kas rekonstrueerida olemasolevaid süsteeme ja võimaldada neil veel järgmised kakskümmend aastat töötada või võtta nende asemel kasutusele täiesti uudsed tehnoloogiad. Viimaste puhul pole meil teadmist, kas need hakkavad tööle paremini kui olemasolevad lahendused, kuid uudse tehnoloogia kasutuselevõttu tuleks kindlasti kaaluda. Täiendav analüüs aitab paremini ette valmistada tuleviku nõueteks, toetab teaduse arengut ning võib positiivselt mõjutada vee hinda.

Talentide ligimeelitamine ja hoidmine

Uute tehnoloogiate kasutusele võtmiseks on vaja ettevõttesse väga häid töötajaid. Kõige tugevamad meeskonnad on need, kus töötavad kõrvuti äsja kooli lõpetanud värskete ideedega noored spetsialistid ja suure kogemusepagasiga vanemaealised eksperdid. Täna on meie töötajate vanus Tallinna Vees keskmiselt 46 aastat.

Jätkusuutlikuks toimimiseks on vaja kaasata rohkem noori spetsialiste, kes tuleksid välja uute ideedega. Neid on aga raske kaasata, kuna veemajanduse võimalused ei ole noorte silmis nii atraktiivsed kui teiste sarnaste sektorite võimalused. Meie valdkond ei tundu olevat perspektiivikas, vaatamata sellele, et siinne missioon ja töö on väga suure tähendusega nii keskkonna kui ka Eesti riigi jaoks.

Meie juurest lähevad pensionile inimesed, kes on töötanud vee-ettevõttes nelikümmend või viiskümmend aastat. Tänapäeval töövestlusele tulev 25-aastane spetsialist ei kujuta isegi ette, et võiks töötada ühes ettevõttes rohkem kui viis aastat. Lühikese tööaja jooksul on aga väga keeruline suure ettevõtte tegevustest ja tehnoloogiatest põhjalikult aru saada. Seega vajab veesektor head tegevuskava noorte spetsialistide kaasamiseks ja huvitavate väljakutsete pakkumiseks pikemaks tööperioodiks. Meie ülesanne on siduda spetsialiste veeäriga terveks eluks, sest sisuline väljaõpe toimubki ettevõttes töötades - kaevudes ja kabinettides -, mitte koolipingis.

Uuendusliku tehnoloogia rakendamine

Tehnoloogiline areng toimub igal pool, kaasa arvatud vee-ettevõtluses. Meie valdkonnas on see veidi keerulisem, kui iga paari aasta tagant telefoni vahetamine. Vee-ettevõttes peab uus tehnoloogiline lahendus töötama nelikümmend aastat. Seega on nende kasutuselevõtul alati suurem risk, et valitud lahendus ei osutu kõige õigemaks, või siis kiiresti valitud tehnoloogia enam ei tööta, sest partneri tugi lõppes. Kui me võtame kasutusele uudse tehnoloogia, siis peab selle tulemusel muutuma inimeste jaoks midagi paremaks ja teenus kindlamaks.

Klientide ootused meie teenuse osas kasvavad iga päevaga. Kõrge kvaliteediga teenusega käib kaasas ka kõrgem hind. Kvaliteetse joogivee tagamine 24/7 ei ole odav. Veeteenuse eest tuleb samamoodi maksta, nagu teeme seda elektri, gaasi ja side eest. Vesi ei ole halvem või odavam kui elekter. Niikaua kui räägime, et veeteenusel peab olema piirhind ning see ei väljenda vee tegelikku väärtust, ei võta ka inimesed tõsiselt seda, et vesi on hinnaline ressurss. Kui vee hind on väga madal, siis tarbitakse seda niipalju kui võimalik. Meie kasvanud keskkonnateadlikkus ning kliimamuutused eeldavad vett säästva mõttelaadi levikut.