INTERVJUU | Anu Saagim oma brändist: sellest kuradi piimavannist ma välja ei uju

Ütled piimavann, mõtled Anu Saagim. Tuli.ee uuris Kuldmuna ühelt õhtujuhilt, kuidas jõuda omal alal tippu. Piimavanni kõrval räägime bravuuritariga umbrohust, Rohelistest, brändingust ja reklaamidest, kus Anu osalenud on. Tuleb välja, et ega ta neid väga ei mäleta.

Sinu Wikipedias on üks parimaid lauseid, mida ma Eesti Wikipediast lugenud: „Ta saavutas esikoha vabariiklikul umbrohu kitkumise võistlusel.“ Millal sa viimati umbrohtu kitkusid? See tegevus ei tundu üldse Anu Saagimi brändiga kokku minevat.

(Naerab – toim). Oh my god, issand, ma ei teadnudki, et see seal kirjas on. Jah, malevas pidi umbrohtu kitkuma. Olin kõva kitkuja ja revolutsionäär. Meile ei tahetud korralikult maksta, õhutasin teisi ülestõusule ja mind ähvardati rühmast välja visata. Päriselt ka.

Ma olen kõiki asju kitkunud. Kui Soome läksin, oli raha vaja ja korjasin maasikaid. See oli veel aeg, kui seda tööd tegid peamiselt soomlased. Olen väga töökas füüsilise töö tegija. Olen sopaaugust tulnud! Kui sa näeksid mind suvel Saaremaal, seal ma olen omas elemendis. Kitkun!

Tänapäeval muud juttu pole kui persoonibränd ja persoonibränd. Oled sa kunagi mõelnud, milline peaksid meedias välja nägema või milliseid asju pead tegema, et meedia sinust kirjutaks? Või oled lihtsalt niisama möllanud?

Tulin pilti siis, kui sellest ju ei räägitud. Ma ei ehitanud endale mingit brändi, vaid elu lihtsalt kulges ja juhtus. Ma ei ole teadlikult midagi teinud. Mu bränd kukkus välja vahukoor, šampanja ja kuradi piimavann. See jääb mulle surmani külge, sealt ma välja ei uju.

Ega ma eriti ei põe. Ma võin olla töökas, tubli ja ma ei tea, kas ma ka tark olen – nutikas on parem sõna –, aga seda fun’i ja kerglast poolt ma maha ei raputa. Kui ma seda hirmsasti põeks, oleksin võib-olla psühhiaatri vastuvõtul.

Kui mind guugeldad, siis sealt tuleb ilmselt esimesena vastu, et mul on seelik üle pea, olen püksata, aelen piimavannis või šampanjavahus. Kui oleksin inimene, kes tahaks olla tõsiseltvõetav… Kui ma kandideeriksin poliitikasse…

Mida sa oled ka teinud.

Mida ma olen ka teinud. Võib-olla mõnel jookseks juhe kokku. Ta ei saaks sellest lahti. Ma ei teagi, kuidas imidžit muuta. See on päris keeruline. See, mille külge saad, sul küljes ripub.

Olen vahel mõelnud, et issand jumal, kui tahaksin imidžit muuta, siis mida ma teeks? Vanasti ähvardati mind kogu aeg sellega, et mul on väike laps ja kuidas ma võin nii käituda. Et kui ta suureks kasvab, siis tal on silmad häbi täis, kui loeb kõike, mida minu kohta kirjutatud on.

Mõnele see mõjuks ja mõnele ongi mõjunud. Meil on terve riburada tuntud inimesi, kes on astunud kolm sammu tagasi ja kellest midagi ei kuule. Arvan, et nad ongi ehmunud või hirmunud.

Kuulsusel on hind, aga vannun, et mina ei ole higi, verd ja pisaraid valanud, et kindlasti kuulus olla. See juhtus ajal, kui ei olnud sotsiaalmeediat. Mulle lihtsalt sattus mees, kes oli Soomes kuulus ja läbi selle tulin pjedestaalile.

Olin nii loll, naiivne ja noor, et see tegi mulle alguses nalja. Ma märkasin, et ükskõik, mis lolli juttu ajasin, välja mõtlesin ja valetasin, trükiti ära. Vau, ma olen vägev, võimas ja võin teha, mida tahan! Ma ütlen neile, et võtan igal hommikul piimavanni 70 liitri piimaga.

Kuulsin just Karmen Pedarult ühe toreda loo – vabandan tema ees juba ette. Ta rääkis, et mäletab siiani Kroonika esikaant, millel ma piimavannis olin. Ta lehitses seda ja luges, et Saagim ütleb, kuidas piim teeb naha imeliseks, ilusaks, siledaks ja pringiks. Kreemi pole vaja! Ta ei saanud piimavanni lubada, aga ta läks ostis mõned pakid piima ja hõõrus end vannis piimaga kokku.

Ma mõtlesin, halleluuja, Anu, mida sa oled teinud (naerab – toim.)? Teine ostab oma viimaste sentide eest piima. Samas vaata, kuhu ta jõudnud on!

Olen tagantjärgi imestanud, kui inimesed on rääkinud, kuidas mingid asjad, mida mina olen teinud või rääkinud, on neid mõjutanud. See kõik oli rohkem fa-fa-fa ja nali. Issand, kas ma tõesti vastutan nii paljude asjade eest? Loodetavasti on need enamjaolt positiivsed mõjutused olnud.

Sa suudad end väga vabalt võtta. Tavaliselt inimesed ja ka brändid võtavad end üsna tõsiselt. Kuidas olla vaba?

Ma ei teagi, kas saab vabalt võtta. Tõsiseid, kurje ja halvustavaid inimesi on nii palju, et mitte-vabalt mõtlejad on ülekaalus. Ülekaalus on kadedad, õelad ja kibestunud inimesed, kes ei julge elus midagi teha. Nad ei julge eksida ega unistada. Nende jaoks on maailmalõpp, mida töökaaslane või naaber ütleb. Neid on nii kohutavalt palju, et siin pole midagi vabalt võtta.

Sa oled aegade jooksul erinevates reklaamides olnud, aga mulle tundub, et kuulsuse poolest võiksid rohkemgi olla. Kas on tunda, et brändid ei taha end sinuga siduda, sest ei tea, mida võid korda saata?

Ma ei ole seda otseselt tundnud. Võiksin sotsiaalmeediasse kütta nii, et vähe pole, aga ma väga ei tee seda. Minuga tahavad koostööd teha igasugused kihlveolehed ja kasiinod. Sellised asjad, mida ma eriti ei tolereeri. Olen saanud tohutult selliseid pakkumisi ja olen kõik ära öelnud. Ma ei ole ise mängur ja mul on kahju inimestest, kes mängivad.

Alkoholist oleksin nõus ainult šampanjat reklaamima! Mul on nüüd oma kook – tassikook šampanjaga. Tassikookidest saab! See on seal kõige kallim kook.

Tegin ühe saiareklaami, aga see oli alatu, sest ma ei söö saia ja inimesed tulid kohe ütlema, et miks ma valet asja reklaamin. Iluasju olen reklaaminud ja mulle on öeldud, et mul võiks omanimelisi tooteid olla. Aga ma ei ole vaevunud ja mul ei ole seda vaja.

Ausalt öeldes, ma ei taha nende kopikate eest reklaame teha. Vaba aeg on kallim. Meil ei maksta ju midagi. Soomes, jah, olen nõus igasuguseid asju tegema. Samuti mõtlen omakasu peale. Tahan, et tootest oleks mulle midagi kasu. Ilufirmad, kellega olen koostööd teinud, on lojaalsed ja pikaajalised partnerid ning ma päriselt kasutan nende tooteid. See peab mulle fun olema, pean ju pärast reklaamiga koos elama.

Loe täispikka intervjuud tuli.ee lehelt.