Eesti Panga ökonomist rohepöördest: ehk leiame sajandi teiseks pooleks taastuvenergia tulemusel taas meelerahu

Keskpankade ülesanne pole kujundada kliimapoliitikat ega otsida kliimamuutuste põhjuseid. Samas on möödapääsmatu, et keskpangad peavad kliimamuutuste mõjuga äärmiselt hoolikalt arvestama, kirjutab Eesti Panga ökonomist Peeter Luikmel panga blogis.

Väga hüplike toidu- ja kütusehindade mõju üldisele hinnatõusule võib olla „uus normaalsus“. Ja mida rohkem nõuab ühiskond keskkonnaga arvestamist äritegevuses, seda enam hakkab see ettevõtete kaudu mõjutama majanduse toimimist ja ettevõtetele laenamise kaudu panganduse toimimist. Lisaks koosnevad keskpankade varad suures ulatuses ettevõtete võlakirjadest ja pankadele antud laenudest, mida kliimamõjud ja -regulatsioonid hakkavad otsemalt või kaudsemalt üha rohkem mõjutama.

Inflatsioon on kõikunud maailmamajanduse rütmis

Keskpangad on viimase kolme ja poole aastasaja jooksul tekkinud ja püsinud ühel põhjusel: tagada hinnastabiilsus. Enamik lääneriike on defineerinud hinnastabiilsuse kui madala inflatsiooni, milleks peetakse peamiselt 2% lähedast hinnatõusu. Inflatsioon on viimasel kümnendil olnud aga kogu maailmas järjest kõikuvam ning pahatihti ka keskpankade poolt eesmärgiks seatud tasemest kaugemal.

Üldiselt sõltub inflatsioon majandustsüklist. Kui majandusaktiivsus kasvab, tõusevad inimeste sissetulekud ning suurem nõudlus kergitab ka hindasid. Pikka aega ongi inflatsioon kõikunud enam-vähem üleilmse majandustsükli rütmis. Viimased pool sajandit on aga esinenud mitmeid olukordi, kus inflatsiooni on enim mõjutanud fossiilsete kütuste hinnakõikumine, millel pole pahatihti pistmist lääneriikide majandustsükliga. Näiteks nafta hinda on mõjutanud pigem geopoliitilised sündmused, naftatootjate hinnatõusu tagamiseks sõlmitud tootmispiirangud ning viimasel ajal ka kliimamuutuste leevendamiseks tehtavad riiklikud pingutused.

Oleme jõudnud ajastusse, kus järjest sagedamini esineb aastaid, mil energiakandjate hindade kõikumine mõjutab inflatsiooni palju rohkem kui keskpankade rahapoliitika.

Majandusprognoose hakkab mõjutama ka ilm

Ebastabiilses keskkonnas on majandusprognoose koostada üha keerulisem. Stabiilsem majandustsükkel teenib ühiskonna huvisid. Valitsused sätivad vastavalt majandustsüklile paika eelarveid ning keskpangad intressimäärasid ja rahapakkumist. Suuremate kõikumiste mõju pehmendamine eeldab aga üsna täpseid majandusprognoose. Viimasel kümnendil on tavapärastele majandusprognoose hägustavatele teguritele (majandusnäitajate vaheliste ajalooliste seoste, tarbijate eelistuste, kindlustunde ning eelarvepoliitiliste valikute muutumine jms) selgelt lisandunud energiahindade suurem kõikumine ning äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine. Üks mõjur on aga ka ka valitsuste tegevus kliimamõjude leevendamise vallas, mis võib näiteks avalduda keskkonnamaksude muutlikkuse kaudu.

Majandusprognoose hakkavad järjest selgemini mõjutama ka ilmastikutingimused. Peatselt võib majandusprognoosi ühe tõsiseltvõetava sisendina käsitleda ehk isegi ilmaprognoosi. Energiahinnad sõltuvad üha rohkem sellest, kas kütteperioodil on temperatuur keskmisest madalam või kõrgem. Paraku on aga ilmaprognoosid täpsed vaid mõni päev ette. Riigieelarve ja keskpanga rahapoliitika sättimiseks on tarvis aga vähemalt 2–3-aastast prognoosihorisonti. Lihtsam pole asi ka riiklike kliimameetmete kavandamisega, sest plaanid selles vallas on kohati üsna ebaselged ning pahatihti ka muutlikud. See muudab majanduse prognoosimise ning seega ka majandustsükli silumise veelgi keerukamaks. Valitsustel ja keskpankadel on olemas üsna tõhusad „ravimid“ majanduse stabiliseerimiseks, aga järjest keerulisem on diagnoosida majanduse seisundit, et meie käsutuses olevaid instrumente õigesti kasutada.

Eestis on elektri hind poole sajandiga kerkinud kuni 800 korda

Energiahindadel on hinnakasvu suunamisel olnud tähtis roll ka varem. Pikemal perioodil on energiahindade tõus olnud kiirem kui üldise hinnataseme kasv. Tänased pensionärid nii Eestis kui ka mujal maailmas mäletavad kindlasti märksa madalamaid energiahindasid. Näiteks on naftabarreli hind tõusnud 1950ndate 2,5 dollari tasemelt tänaseks 80–90 dollari lähedusse. Umbes 75 aastaga on üldine tarbijahindade tase Ameerika Ühendriikides kerkinud ligi 13 korda, aga nafta hind seevastu ligi 34 korda, eriti muidugi 1970ndate naftakriiside mõjul.

Ka Eestis on näiteks elektri hind poole sajandiga kerkinud enam kui 400–800 korda (mäletatavasti oli elektri hind 1970ndatel 2 või 4 kopikat olenevalt sellest, missuguse elektriühendusega elektripliiti kasutati). Seega kasvasid energiahinnad juba enne rohepööret kiiremini kui tarbijahinnaindeks ehk üldine keskmine hinnatõus. Kiire hinnakasv ei piiranud samas aga energiatarbimist, sest taastuvenergia kasutuselevõtuks jäi fossiilsete energiakandjate hinnatase veel piisavalt konkurentsivõimeliseks.

Keskpankurite ülesanne ei ole leida kliima soojenemise põhjuseid või süüdlaseid. Keskpankuritele on seadusandjad andnud ülesande tagada hinnastabiilsus. Keskpankade samme hindade stabiilsuse tagamiseks nimetatakse rahapoliitikaks. Rahapoliitika seisukohast on tähtis arvestada vaid seda, kuidas mõjutab nii kliima soojenemine kui ka selle vastu võitlemine hinnastabiilsust. Üldist majanduskeskkonda mõjutab kliimasoojenemine üsna mitmeid kanaleid pidi.

Järgmine „uus normaalsus“

Esmalt tuleb arvestada füüsiliste riskidega. Äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine ning süvenemine võivad kaasa tuua suuri ohte. Näiteks on ulatuslikud üleujutused põhjustanud raskusi kinnisvara kindlustamisel piirkondades, kus need on muutunud juba sedavõrd sagedaseks, et kindlustusettevõtjatel pole enam majanduslikult otstarbekas kindlustuskatet pakkuda. Kui eluasemelaenu tagatisvara ei saa kindlustada, on see suur murekoht nii laenuvõtjatele kui ka -andjatele. Lõppkokkuvõttes võib erasektori kindlustuslahenduste kadumine viia olukorrani, kus kõige riskantsemate piirkondade kahjustused jäävad lõppkokkuvõttes maksumaksja kanda.

Peale probleemide füüsilise vara kindlustamisega tumenevad kindlustusäri väljavaated ka mitmete elu- ja tervisekindlustustoodete puhul, sest kõrgem temperatuur tõstab kuumalainete tõenäosust. Suurbritannia aktuaarid ehk kindlustusmatemaatikud on välja arvutanud, et päeval, mil temperatuur tõuseb üle 40 kraadi, kasvab üle 65aastaste inimeste suremus ligi 10%. Tänane pensioniealine võib soojale suvele vastu minna muretumalt kui pensionär käesoleva sajandi teisel poolel.

Inglise keskpanga endise juhi Mark Carney hinnangul võib kliimamuutuste suundumuse kontrollimatu jätkumine sajandi keskpaigaks tuua kaasa suremuse kasvu, mis on sarnases suurusjärgus koroonaaegsete tipptasemetega. Ja me ei räägi ajutisest suremuse kasvust, vaid järjekordsest „uuest normaalsusest“.

Toit moodustab kuludest viiendiku

Heitlikum kliima võib tuua kaasa ebavõrdsuse suurenemise. Äärmuslikud ilmastikunähtused mõjutavad põllumajanduse saagikust ning seeläbi üsna otseselt ka toiduhindasid. Toiduhindade kõikumistest kaotavad ennekõike vaesemad inimesed ning riigid, kus tarbijate sissetulekust suurem osa kulub toidule. Samuti mõjutab heitlikum ilmastik põllumajandustootjate äri, sest suuremate ilmastikuriskide maandamine võib tootmiskulusid üsna palju kergitada. Nii elutingimuste halvenemine kui ka põllumajandusliku sissetuleku vähenemine suurendavad majanduslikku ebavõrdsust.

Maailmapank on esile toonud, et vaesemad riigid on viimase kümnendi jooksul üle elanud kaheksa korda rohkem looduskatastroofe kui 1980ndatel. Kui sellega ei tegeleta, siis võib maailmapanga hinnangul üle 130 miljoni inimese langeda äärmuslikku vaesusse juba 2030. aastaks. Ka eurooplaste jaoks toob toiduhindade suurem kõikumine kaasa heaolukadu. Toit moodustab umbes viiendiku Euroopa tarbija tarbimiskulutustest, mistõttu kahjustab toiduhindade hüplikkus hinnastabiilsust olulisel määral.

Kliimamuutuste tagajärgedega tegelemine on kulukas. Mullu suurte metsatulekahjude all kannatanud Kanadas hinnatakse, et juba realiseerunud kliimamõjud võivad Kanada majanduskasvu järgmisel aastal piirata isegi poole võrra. Kliimamuutuste pidurdamine võib aidata kaasa negatiivsemate stsenaariumide vältimisele tulevikus, aga lähiettevaates on möödapääsmatu kulutada raha ka juba toimunud kliimamuutustega toimetulekule. Kanada Kliimainstituudi hinnangul toob iga dollar, mis on kulutatud kliimamuutustega toimetulekule, tagasi 13–15 dollarit, ennekõike kliimamuutustest tingitud kulutuste säästuna.

Laenuandmine on muutunud riskantsemaks

Kliimamuutused ning kliimapoliitika on juba mõjutanud ka laenuäri. Pangad peavad arvestama sellega, et märkimisväärne osa nende laenuvõtjatest tegutseb kliimameetmete tõttu uues regulatiivses keskkonnas. Osad ärimudelid ei ela üle regulatiivse keskkonna või klientide väärtuspõhiste eelistuste muutumist, mistõttu pankade vaatest muutub laenuandmine riskantsemaks ja laenuvõtjate jaoks tähendab see kõrgemat laenuintressi.

Ka Eesti eksportijad näevad ilmselt järjest rohkem, et kui nad müüvad Põhjamaadesse, tuleb neil näidata oma toote või tegevuse mõju keskkonnale. Mõned keskkonda saastavamad äriliinid võivad muutuvas keskkonnas uppi lennata. Seetõttu peavad pangad laenuandmisel taotleja tegevust põhjalikumalt analüüsima ka keskkonnamõju aspektist. Kui ettevõtted rahastavad oma tegevust aktsiate ning võlakirjadega, siis võib potentsiaalsete investorite hulk ning seega ka kaasatava kapitali hind sõltuda ettevõtte tegevuse süsinikumahukusest.

Sellises olukorras on küllaltki tähtis, et turg kohtleks võrdselt nii uusi „sünnipäraselt“ rohelisemaid ettevõtmisi kui ka süsinikuemissiooni vähendamisele pürgivaid vanu mitte nii rohelisi ettevõtteid. Nii mõnegi vana ja „koleda“ ärimudeli uutele regulatsioonidele vastavaks viimine võib seejuures olla üsna tootlik investeering.

Tarbijahindade suurem hüplikkus ohustab ettevõtete konkurentsivõimet. Seejuures kõiguvad energia- ja toiduhinnad järjest suuremates piirides. Palkadega on asi keerulisem, sest praktikas on nende kärpimine komplitseeritud. Palgakokkulepped sõlmitakse tavaliselt oodatava inflatsiooni põhjal. Mida kõikuvamad on toidu ja energiahinnad, seda kallimaks lähevad hinnariski maandamise tehingud. Toormeturgudel tehtavate tuleviketehingute hinnad on tähtis tegur, mida keskpangad hinnatõusuprognoose tehes arvestavad. Kiirem oodatav inflatsioon toob kaasa hoogsama palgakasvu, kuid oodatust aeglasema inflatsiooni korral ei ole praktiliselt võimalik tõsta palka vähem, kui on varem on kokku lepitud, seda eriti paljudes vananeva elanikkonnaga ning pingelise tööjõuturuga Euroopa riikides. Tulemuseks on keskmisest kiirem palgakasv, mis ületab ekspordi hinnakasvu. Tööjõukulude hoogsam kasv vähendab euroala ettevõtete konkurentsivõimet maailmaturul. See omakorda võib ohustada töökohtasid Euroopa ekspordisektoris.

Toetustega harjutakse kiiresti ära

Paradoksaalselt on roheenergia oma tekkemehhanismi tõttu vähemalt esialgu kõikuvama hinnaga kui fossiilne energia. Arutelud selle üle, kuidas saada elektrienergiat külmal ja tuulevaiksel pimedal talveööl on seetõttu vägagi asjakohased. Lisaks salvestusvõimsuse ja juhitavama tarbimise arendamisele on mõningad hindade stabiliseerimise mehhanismid ilmselt teostatavad, aga varasemaga võrreldes ka vajalikumad. Praegusel kujul toimiv turg pakub küll erinevaid võimalusi hindade fikseerimiseks, kuid taastuvenergia tootmine paratamatult on ning jääb suurel määral ilmastikust sõltuvaks.

Viimasel kümnendil on samas ka näiteks nafta tulevikutehingute hinnad osutunud sageli sedavõrd ebatäpseks, et paariaastaste prognooside tegemisel on kohati isegi mõistlikum lähtuda viimasest teadaolevast hinnast kui arvestada naftaturu tulevikutehingute hindadega. Kõige ekstreemsematesse energiahinnakõikumistesse on valitsused juba viimastel aastatel sekkunud. Kuid pikemas ettevaates on tarvis kokkuleppeid ja lahendusi, mis energia baashindade kõikumist lõpptarbija jaoks püsivamalt tasandaks.

Peale turumehhanismide võib kaaluda ka näiteks energialt kogutavate aktsiisimaksude seadmist nii, et kõrgemate energiahindade ajal aktsiisimaksu osa automaatselt väheneks ning madalamate energiahindade korral vastavalt suureneks. Selline energia maksustamine oleks pikemas perspektiivis jätkusuutlikum kui kriisiepisoodides riigi poolt pakutavad ühekordsed toetused, mis sageli kasvatavad märgatavalt ka riigivõlga. Toetustega harjutakse kiiresti ära ning kui neid tuleb äärmuslike kliimakõikumiste tõttu tihti anda, siis muutuvad need uueks normaalsuseks, mida oodatakse igal aastal.

Ehk leiame sajandi teiseks pooleks meelerahu

Keskpangad peavad kliimamõjudega arvestama ka oma investeerimistegevuses. Järjest suurem osa keskpankasid paigutab ka ise oma investeerimisvarasid selliste ettevõtete võlakirjadesse, mille koormus keskkonnale on väiksem. Keskpangad teevad neid valikuid nii madalama riski võtmiseks kui ka turu üldisi trende silmas pidades. On üsna tõenäoline, et kõrgema keskkonnakoormusega ettevõtete väärtpaberite hinnas võib edaspidi järjest selgemini kajastuda kasvav regulatiivne risk. Seadusandja võib kliimapoliitika raames hakata suurendama keskkonnamakse või seadma piiranguid saastavamate ettevõtete tegevusele. Nii üldiste turusuundumuste kui ka riskianalüüside mõjul muutuvad keskpankade varad ja kohustused tasapisi järjest kliimaneutraalsemaks. Seega arvestatakse edaspidi ilmselt ka tagatisvarade puhul senisest rohkem seda, milline on võlakirja välja andnud ettevõtte tegevuse mõju keskkonnale.

Rohepöörde tunneli lõpus võib optimist siiski näha valgust. Võimalik, et eduka tehnoloogilise innovatsiooni ning targa ja stabiilse majanduspoliitika abil on saab lõpuks saavutada suurema sõltumatuse nendest riikidest, kes rikastuvad fossiilsete kütuste müügist. Veelgi suurem optimist võib öelda, et vähesem sõltumine fossiilsete kütuste tootjatest võib kaasa tuua ka selgemini sihitud välispoliitika ning soodustada demokraatlike väärtuste levikut maailmas. Järjest rohkem leidub ka optimiste, kelle meelest on arukate valikute teel võimalik energiakulutuste osatähtsust tarbijate ostukorvis järgneva veerandsaja aasta jooksul isegi vähendada.

Ehk leiame sajandi teiseks pooleks taastuvenergia lahenduste rakendamise tulemusel taas meelerahu energia- ja keskkonnaküsimustes ning kliima- ning energiatemaatika ei polariseeri ühiskonda enam kunagi sellisel määral kui nende ridade kirjutamise ajal.