Ekspert: kas Euroopa võimaliku uue kohustuse tõttu kasvavad hinnad? Loodetavasti mitte, kui võidab mõistuse hääl

On tekkinud olukord, kus tööandjal on tööd anda ja töötaja soovib tööd teha, kuid mõlemad on sunnitud otsima teisi lahendusi, kirjutab Coop Eesti Keskühistu personalidirektor Kerstin Jaani.

Hoogsalt on käivitunud debatt töö- ja puhkeaja korralduse teemadel, kuna eelmisel aastal langetas Euroopa Kohus otsuse, mille tõlgendus muutis sellest aastast Eestis kehtivaid töö- ning puhkeaja arvestuse reegleid. Eelkõige puudutab see inimesi, kes töötavad graafiku alusel – näiteks kauplustes või ladudes, aga ka tootmistes. See muudatus võtab võimaluse koostada graafiku alusel töötavale inimesele töögraafikut nii, et see arvestaks nii töötaja erisoove kui ka tööandja vajadusi.

Uue reegli kohaselt ei ole igapäevane puhkeaeg osa iganädalasest puhkeajast, vaid peab eelnema iganädalasele puhkeajale. Seni on loetud töö- ja puhkeaja nõuded täidetuks, kui graafikuga töötav töötaja saab 7-päevase ajavahemiku jooksul 36-tunnise iganädalase puhkeaja, mille sisse oli arvestatud juba igapäevane puhkeaeg 11 tundi. Sellest aastast peab töötaja saama vähemalt kord nädalas puhata 36+11 tundi ehk kokku 47 tundi. Jaekaubanduse näitel tähendab reegel lihtsustatult, et kaupluse töötaja, kes lõpetab oma vahetuse laupäeva õhtul kell 18, saab uuesti tööle tulla esmaspäeva õhtul alates kell 17. Mõju puudutab otseselt kõiki tarbijaid.

Kui esmaspäeva hommikul tuleb kauplusesse värske kaup, siis oleks tegelikult ju vaja rohkem töötajaid, aga seadus ei luba seda probleemi lahendada. Selleks, et esmaspäeva hommikul oleks keegi kaupluses kaupa välja panemas, peaks justkui palkama lisatööjõu. See tähendab personalikulude kasvu, mis omakorda mõjutab toodete ja teenuste lõpphinda, sealhulgas ka toidu hinda. Lisatööjõud ei tähenda ainult lisanduvat töötasu – ühe inimese värbamise kulu sisaldab väga palju ka muud – tööriided, töövahendid jne. Graafikute alusel töötavad inimesed aga terves ahelas, nii toidutootmises, logistikas kui ka kauplustes ning analoogsed probleemid lisatööjõuga tekivad kõikides ahela osades.

Tööampsud hakkavad väsitama

Muudatuse tulemusena ei tohi töötajad sama tööandja juures enam nii palju töötunde teha kui sooviks. Samas ei keela seadus teha seda teiste tööandjate juures. Viimased neli kuud ongi näidanud, et pealesunnitud puhkeaja tõttu minnakse vabanenud tundidel tööampse tegema mujale. Seega riigi siiras soov töötajaid kaitsta on tegelikkuses teinud paljude töötajate elu hoopis keerulisemaks. Tööandjad on omakorda olukorras, kus nad peavad tagama küll tööohutuse, sest näiteks laos töötavad inimesed masinatega, tõstavad raskuseid, kuid ei tea kui puhanuna töötaja tööle tuleb, sest puhkeajal on töötanud teise tööandja juures. Seega on tekkinud olukord, kus tööandjal on tööd anda ja töötaja soovib tööd teha, kuid mõlemad on sunnitud otsima teisi lahendusi.

Coop on viiel aastal järjest valitud parimaks tööandjaks kaubanduse valdkonnas, sest peame enda jaoks väga oluliseks inimlikku ja sõbralikku töökeskkonda. 21. sajandi töökultuuri elementaarne osa on töötaja soovidega arvestamine nii töögraafikute koostamisel kui ka puhkuste ja vabade päevade planeerimisel, kuid uus töö- ja puhkeajaseadus ujub siin hoopis vastuvoolu eelmise sajandi suunas tagasi.

Ohtu satuvad väikekauplused

Paindlikkuse vähendamine tööaja planeerimisel ei avalda survet ainult töötajatele ja tööandjatele, vaid võib mõjutada ka kaupluste lahtiolekut. Eelkõige väiksemates kauplustes, kus seni on 2-3 töötajaga hakkama saadud, kasvab oht kaupluse sulgemiseks nendel hetkedel, kui keegi haigestub, soovib minna puhkusele või miks mitte võtta lihtsalt vaba päev lapse koolilõpetamisele minekuks. Väikekauplus ei ole koht, kus igaks juhuks on võimalik varutöötajaid palgata, seda nii lisakulu kui ka töökäte puudumise tõttu piirkonnas. Paari töötunni pärast ei hakka inimesed kümnete kilomeetrite kauguselt asendama sõitma.

Kokkuvõttes võib uus töö- ja puhkeajaseadus töötajale puhkamise kohustuslikuks teha paberil, kuid reaalsuses see ei toimi, vaid teeb töötaja elu vähem paindlikuks. Samuti muudab see ka tööandja elu palju keerulisemaks, sest töötajaid on raske planeerida vastavalt tegelikele vajadustele.

Keskmisest kangemad nõuded

Mitmed alaliidud on juba teinud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile pöördumise, et muuta kehtima hakanud korda. Praegu on Eestis kehtestatud Euroopa keskmisest kangemad nõuded ja tegelikult pole see otsus põhjendatud.

Iga uus muudatus ei ole alati parim ja seetõttu võiks taastada 2023. aastal kehtinud ja toimiva olukorra. See tähendaks Eesti siseriiklike puhkeaja määrade kooskõlla viimist Euroopa keskmistega, mis küll ei muuda Eesti tööseadusandlust paindlikumaks (selleks on vajalikud muutuvtunnilepingud), aga vähemalt lahendaks olukorra, et tööseadusandlus ei muutuks veelgi paindumatumaks.

Eelnevalt kehtinud töö- ja puhkeaja arvestus toimis hästi, töötajatele oli tagatud puhkeaeg ning samuti võimaldas see paindlikkust nii töötajale kui ka tööandjale. Loodan, et seaduseelnõu kallal töötav meeskond arvestab töötajate ja tööandjate pikaaegse kogemusega puhkamise ning töötamise tingimuste reguleerimisel.