Lindström: tekstiiliprügi probleemi lahendamine nõuab enamat kui biopõhiseid kangaid

Tekstiilijäätmete tohutu probleem ei ole silmaga nähtav – ära visatud riided ja muud tekstiilid kaovad meie vaateväljast, jõudes enamasti prügimäele või põletusahju. Seetõttu on teadlikkus probleemi tõsidusest praegu veel võrdlemisi vähene, nagu ka võimalused kiiresti häid lahendusi leida, nendib Lindströmi Baltikumi regiooni asepresident Kadrian Jaagund-Ratasepp.

Tekstiili lagunemine prügimäel võtab enam kui 200 aastat, lagunemisprotsessi käigus aga eraldub hulgaliselt kasvuhoonegaase, kangast lekib pinnasesse ja põhjavette mürgiseid kemikaale ning värvaineid.

Seadusandjad ja tekstiilisektor on seetõttu alustanud lahenduste otsimist. Tänapäeval tegeldakse aktiivsemalt juba valmis ja kasutuses oleva või oma elutsükli läbinud tekstiilide küsimusega – kuidas need liigiti tõhusalt kokku koguda, neid ümber töödelda ja jäätmetele uus väärtus anda. Aga mida saaks teha, et tekstiili ja sellega ka tekstiilijäätmeid tekiks vähem?

Ümbertöötlusele tuleb mõelda tekstiili tootes

Tekstiilirendiettevõte Lindström, kelle teenuse toel on maailmas ringluses enam kui 21 miljonit tööriiet, kätekuivatusrulli, porimatti, puhastuslappi ja muid tekstiilitooteid, teadvustab teravalt oma tegevuse mõju keskkonnale. Ettevõte otsib iga päev võimalusi oma jalajälje vähendamiseks.

Juba valmis toodetud tekstiilide kokku kogumise ja ümbertöötlemisega on lood küllaltki head – Lindström suutis 2023. aasta lõpuks töödelda ümber 74% kõigist elutsükli lõppu jõudnud tekstiilitoodetest. Eesmärgid on ambitsioonikad – sel aastal peaks see number kasvama 90% tasemele ja 2025. aasta lõpuks ei tohiks enam ühtegi Lindströmi tekstiili minna põletusse ega prügimäele.

Keerulisem on aga lugu rõivaste tootmisetapiga. Eks siingi ole viimastel aastatel tehtud suuri edusamme. 2023. aastal moodustasid biopõhistest ja ümbertöödeldud materjalist valmistatud tooted juba 18% meie uutest tekstiilidest. Näiteks on ümbertöödeldud materjalile läinud üle kogu meie HoReCa klientide kollektsioon, sealhulgas kasutatakse tekstiili tootmiseks ka elutsükli lõppu jõudnud Lindströmi töörõivaid. Samuti jõudsid esimeste klientideni uued talviseid töörõivad, mille kangas on toodetud ümbertöödeldud plastpudelitest.

Mullu võtsime kasutusele ka esimesed uued vaibad, mis on valmistatud 75% ulatuses taaskasutatud nailonkiududest ning ka ftalaadivabast kummist. Ka puuvillaste kätekuivatusrullide osas seisab peatselt ees suur uuendus – sõlmisime lepingu partneriga, kes valmistab tekstiili ümbertöödeldud puuvillast. See on oluline samm, sest kuigi puuvill on 100% looduslik materjal, ei loe me neitsipuuvilla biopõhiseks materjaliks. Põhjus lihtne – puuvilla kasvatamine nõuab sedavõrd palju vett ja energiat, et ka selle kasutust tuleb üle maailma piirata.

Keskkonnasäästlik kangas peab olema ka vastupidav

Kui aga biopõhiseid ja ümbertöödeldud tekstiile on juba nii laialdaselt saadaval, siis miks ei lähe lihtsalt kogu tekstiilitööstus korraga neile üle? Tegelikkuses on teekond jätkusuutliku materjalikasutuseni palju keerulisem kui lihtsalt ühe kanga asendamine teisega.

Iga ümbertöödeldud või biopõhine kangas ei ole sama vastupidav kui uus kangas. Kui täna on mõnes ettevõttes kasutusel Lindströmi tööriided, mida on kantud juba kümme või isegi kakskümmend aastat, siis õrnema kanga puhul oleks riiete staaž kindlasti väiksem. Peaksime palju sagedamini uusi riideid tootma ja tekstiilijäätmete hulk kasvaks märkimisväärselt.

Seega meie vaates on uue tehnoloogiaga valminud kangas keskkonnasäästlik valik vaid juhul, kui see peab vastu sama kaua või kauemgi kui tavalisest kangast tööriided. Meie klientide tööriided peavad taluma intensiivset kasutust, tööstuslikku pesu ja kuivatusprotsessi. On sektoreid, kus tööriided peavad toime tulema kuumade temperatuuride, sulametalli, kemikaalidega – me ei saa teha nendes omadustes keskkonnasäästu nimel kompromisse, sest tööriided kaitsevad töötaja elu ja tervist. Rääkimata sellest, et tööriie peab olema mistahes sektoris töötavale inimesele mugav ja materjal hingav.

Kuidas mõõta kangatootmise jalajälge?

Lisaks peab hindama ka seda, kui ressursimahukas on uudse tehnoloogiaga kanga valmistamine. Lindström kasutab ühe uudismaterjalina näiteks ümbertöödeldud polüestrit, mille valmistamine nõuab 45% vähem energiat ja 20% vähem vett ning tekitab 30% vähem kasvuhoonegaase. See on aga üsna haruldane nähtus – tihti on keemiline ja mehaaniline ümbertöötlemine ning transport sedavõrd ressursimahukas, et efekt võib olla hoopis kahjulik.

Keskkonnasäästlikele materjalidele ülemineku takistuseks võib saada ka hind. Kui uued tehnoloogiad, arendustöö ja tootmisliinide hankimine muudab kanga luksuskaubaks, siis ei ole kliendid valmis seda ostma, kuitahes keskkonnasäästlik see ka poleks.

Sellistes tingimustes on keskkonnahoidlike valikute tegemine üsna keeruline. Esiteks ei ole ettevõtetel üldjuhul piisavalt andmeid, et hinnata ühe või teise uuendusliku alternatiivi kogu tarneahela keskkonnamõju. Lindström liitus möödunud aastal teaduspõhiste eesmärkide algatusega ja see aitab meil mõnevõrra täpsemalt sihte seada ning oma mõõdikuid kalibreerida. Kuid erinevate innovaatiliste materjalide tootmise emissioonihinnang on praegu veel jätkuvalt umbkaudne.

Teiseks vajavad ettevõtted keskkonnasäästlike lahenduste leidmiseks väga laia partnerite ringi, keda Läänemere maade väikeses regioonis on pigem üksikuid, kui üldse. See probleem on muutunud eriti teravaks seoses sellega, et Euroopa Liidu jäätmedirektiiv kohustab juba 2025. aastal alustama tekstiilijäätmete liigiti kogumist. Kuid organisatsiooni, kes suudaks võtta kasvõi väikese osa Euroopa kokku kogutud tekstiilidest ja see millekski väärtuslikuks töödelda, täna veel pole. Selle loomiseks peavad pingutama kõik – valitsused, teadusasutused ning tekstiili tootjad ja müüjad ühiselt.