Alan Vaht: on karjuvalt ebaõiglane, et riik ei suuda tegeleda kütuseturu aina süveneva probleemiga

Kliimaministeerium tegeleb aktiivselt nii kliimaseaduse eelnõu väljatöötamise kui ka Euroopa uue taastuvenergia direktiivi RED3 ülevõtmisega. Samal ajal on aga kütuseturg biokohustuse täitmise osas totaalselt katki ning kahetsusväärselt ei ole riik nelja aasta jooksul suutnud turgu korda teha, kirjutab AS-i Terminal juhatuse liige Alan Vaht.

Möödunud nädalal tutvustas kliimaministeerium kliimaseaduse eelnõud, mille peamine eesmärk on kasvuhoonegaaside vähendamine ja kliimaneutraalsuseni jõudmine aastaks 2050. Üks suurimaid väljakutseid on transpordisektor, mis annab koguni 18,5% kõigist Eesti kasvuhoonegaasidest. Transpordisektori osas moodustab aga maanteetransport koguni 95% transpordisektori heitmetest, mis tuleneb valdavas enamuses fossiilse bensiini ja diislikütuse tarbimisest.

Eeltoodust tulenevalt on transpordisektori kasvuhoonegaaside vähendamise vajadus absoluutselt arusaadav, mistõttu on ka mõistetav transpordikütuste taastuvenergia osakaalu suurendamise eesmärk tänaselt 7,5 protsendilt 29 protsendile aastaks 2030. Taastuvenergia kohustuse suurendamine tähendab aga otseselt suuremat biokütusekohustust kütusemüüjatele. Seejuures on murettekitav, et vähemalt viimase nelja aasta jooksul ei ole riik suutnud tagada senist biokohustuse täitmist ühe kütuseturuosalise poolt, mistõttu on äärmiselt küsitav riigi suutlikkus tagada kordades palju suurema biokohustuse täitmine.

Kütuseturg on lootusetult katki

Eesti kütuseturu viimaste aastate suurim ja tõsiseim probleem on turul toimuv biokütusepettus. Otseselt öeldes on kütuseturg lootusetult katki ning vaatamata senistele pingutustele suhtluses riigiga on olukorra paranemist raske loota. Probleem seisneb biokohustuse teadlikus ja pahatahtlikus täitamata jätmises ühe kütuseturuosalise poolt ning seda koguni kolme aasta vältel – täna jookseb juba neljas aasta.

Ilma liialdusteta tuleb biokohustuse täitmata jätmist nimetada kliimakuriteoks, sest sel ajal, kui teised kütusemüüjad täidavad seadusega neile pandud taastuvkütuse kohustust, tarnides turule väiksema CO₂-heitega kütuseid, on üks turuosaline oma teadliku tegevusega antud kohustusele ja puhtama keskkonna tagamisele külma kõhuga vilistanud. Ebaausate võtetega on kütuseturu patustaja saanud konkurentsieelise, suurendanud oma kütusemüüke puhtamasse keskkonda panustavate konkurentide arvelt ning lõiganud rahalist kasu kliima ja keskkonna arvelt. Seni on riik vaadanud antud tegevust pealt probleemi tõsidust noogutades mõistvalt, kuid asjakohaseid samme seejuures astumata.

Oluline on märkida, et ehkki korduvalt ka ajakirjanduses kajastatud biokütusepettus on saadetud korda kolmel eelneval aastal ja kestab tänaseni, on säärasel tegevusel palju pikemaajalisem keskkonnamõju. Nimelt arvestades, et CO₂ püsib atmosfääris 200 aastat, on toimepandud biokütusepettusel mõju samuti järgmiseks 200 aastaks. Seetõttu on antud pettuse näol tegemist otsese kliimakuriteoga.

Karjuv ebaõiglus

Tähelepanuväärne on, et seeläbi on ka riigil tervikuna jäänud biokohustus 2022. aastal tõendatult täitmata ning uute faktide kohaselt võib see olla täitmata ka 2021. ja 2023. aasta eest, mistõttu on biokütusepettusega seonduvalt ka Eesti riik ise esitanud Euroopa Komisjonile valeandmeid. Ehkki keskkonnaamet andis veebruaris teada, et kõik kütusemüüjad on 2023. aastal oma biokohustuse täitnud, siis uute tõendatud faktide ilmnemisega on kõnealusel kütusemüüjal jäänud biokohustus siiski täitmata ning seda siis juba kolme aasta vältel. Lisaks on keskkonnaamet andnud teada, et toosama kütusemüüja on esitanud valeandmeid ka oma 2024. aasta jaanuari ja veebruari biokütusearuandluses. Sedavõrd tõsiste probleemide ulatust arvestades tekib õigustatud küsimus, kas riigi soovimatus biokütusepettust lahendada on ehk seotud riigi kartusega Euroopa Komisjoni poolse rikkumismenetluse algatamise tõttu.

Nõutust tekitab aga asjaolu, et faktiliselt on tõendatud keskkonnaameti ning seeläbi tervikuna kogu riigi suutmatus paljude aastate jooksul kontrollida kütuseturuosaliste biokohustuse täitmist. Täna saab vaid spekuleerida, kas keskkonnaameti poolt on tegemist tõepoolest pädevuse puudumisega või on tegemist siiski mõne ametniku teadliku kaasaaitamisega biokütusepettuse toimepanemisele. Üks on selge, et pädevuse puudumine ei vabasta keskkonnaametit talle seadusega pandud kohustuste täitmisest.

Karjuvalt ebaõiglane on riigi võimetus aina süveneva kütuseturu probleemiga tegeleda ning ebaaus konkurents turul lõpetada. Probleemi tõsimeelse lahendamise asemel tegeleb riik täna aga veelgi ambitsioonikamate kliimaeesmärkide seadmisega, ehkki ennekõike tuleks tegeleda kütuseturu kordategemisega, sest vastasel korral biokütusepettuse ulatus ja ebaterve konkurents kütuseturul süvenevad veelgi.