Uuring: kauplustest varastavad enamasti varem karistatud inimesed

Justiitsministeeriumi tellitud kauplusevarguste menetluspraktika uuringust selgus, et suure osa varastest moodustavad sõltuvusainete tarvitajad. Kauplusevarguste ennetamiseks soovitab Civitta Eesti AS likvideerida varastamise põhjusi, vähendada varastamise võimalusi ning prioriseerida menetlusi, millega on suurem tõenäosus uusi vargusi vältida.

Varguste, eriti kauplusevarguste arv on viimastel aastatel jõudsalt suurenenud. 2023. aastal registreeritud vargustest enam kui 60% pandi toime kauplustest. Neist ligi neli viiendikku olid süstemaatilised vargused. Selleks, et kauplusevarguste kasvu põhjustest aru saada, tellis justiitsministeerium Civitta Eesti AS-ilt analüüsi. Selle käigus selgusid varguste keskmised kahjusummad ja nende tegude toimepanijate profiilid.

Justiitsminister Madis Timpsoni kinnitusel arutab ministeerium koos partneritega uuringu käigus pakutud lahendusi. „Selge on see, et lihtsaid karistusõiguslikke lahendusi varguste vähendamiseks ei ole. Et suur osa kauplusevarguste lähtepõhjustest on sotsiaalsed probleemid, on lahenduste leidmisse mõistlik kaasata ka sotsiaalvaldkonna asjatundjad,“ sõnas Madis Timpson.

Praegune statistika ei võimalda välja tuua keskmist poevarguse kahjusummat. Küll aga on teada, et kõikide 2023. aastal registreeritud varguste keskmise kahjusumma mediaan oli 405 eurot, aritmeetiline keskmine aga 1047 eurot. Poevargusi iseloomustavate süstemaatiliste varguste mediaan oli mullu 30 eurot, aritmeetiline keskmine 127 eurot.

Kaupluste, turvaettevõtete, politsei ja prokuratuuri esindajad tõid uuringu käigus tehtud intervjuudes välja neli peamist varaste tüüpi varguste motiivide ja kaasnevate probleemide järgi:

1. enda tarbeks varastajad on abivajavad isikud, kes varastavad toimetulekuks. Suur osa neist on ka iseteeninduskassade turvalünkade kompijad. Peamiselt varastatakse tavalisi toiduaineid väikeses koguses iseteeninduses mõnda eset skaneerimata jättes või midagi maksmata kotti pannes. Tihti on need väliselt tavalised inimesed, nende seas ka vanemaealised inimesed;

2. professionaalsed vargad on süsteemselt varastamisest elatuvad inimesed. Nad tegutsevad tihti mitmekesi ning teevad varguste jaoks eeltööd. Nad varastavad kiiresti realiseeritavaid ja kalleid esemeid, näiteks alkoholi, kalamarja, elektroonikat ja kosmeetikat nii palju, kui on võimalik lihtsasti ära viia;

3. sõltlased ehk narko- või alkoholisõltuvuses inimesed varastavad peamiselt uue doosi saamiseks. Nemadki varastavad kiiresti realiseeritavat kaupa, et saada raha narkootikumide ostmiseks või alkoholi ise tarbimiseks. Sõltlasi kasutatakse tihti ka organiseeritud kuritegevuse käigus, mistõttu võivad 2. ja 3. tüüp ühtida;

4. sisevargad on kaupluste töötajad, kes iseseisvalt või koostöös professionaalsete varastega kauplustest varastavad. Enamasti varastavad nad edasimüügiks ning nende vargusi avastatakse jälgimise või inventuuride kaudu tükk aega hiljem.

Kriminaalpoliitika asekantsler Laidi Surva tõi välja, et ehkki kauplusevarguste arv on üha suurenenud, pole nende toimepanijate arv oluliselt suurenenud. „See tähendab, et probleemi on süvendanud peamiselt sama seltskond inimesi, kellega on olnud muresid varemgi,“ tunnistas Laidi Surva.

Üks välja pakutud idee on kohaliku omavalitsuse kaasamine abivajavate varastega tegelemisse. „Variant on kaasata kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja kohe poes, kui vargus on avastatud ja abi vajav varas tabatud. Otsime veel vastuseid küsimustele, mida teha sarivarastega ja varastatud kauba kokkuostjatega. Selleks peame veel nõu nii õiguskaitseasutuste kui ka kaupmeeste ja turvaettevõtjate esindajatega,“ ütles Laidi Surva justiitsministeeriumist.

Eesti kaupmeeste liit on ühe võimaliku lahendusena palunud lubada näotuvastustarkvaraga kaamerate kasutamist kauplustes, et sarivargaid tuvastada. Selline ettepanek tõstatab olulisi andmekaitseõiguse küsimusi. „Eestis ega mujal Euroopas sellise privaatsuse riivega abinõusid sarivaraste tabamiseks ja kaubandusvõrgust eemal hoidmiseks siiani kasutusel ei ole. Arutame seda võimalust teiste seas nii ettepaneku tegijate kui ka andmekaitse inspektsiooniga suve jooksul,“ kinnitas kriminaalpoliitika asekantsler Laidi Surva.

Uuringu käigus arvutati muu hulgas kokku näidisjuhtumite ajakulud ja maksumused. Varguse väärteo kiirmenetlus kestis keskmiselt 4,64 tundi ja maksis 92,38 eurot. Väärteo üldmenetlus kestis keskmiselt 8,93 tundi ja maksis 159,84 eurot. Abivajava isiku varguse menetluse keskmine aeg oli 2,27 tundi ja maksis 49,11 eurot. Vaadeldud kriminaalmenetlused kokkuleppemenetluses kestsid keskmiselt 292,42 tundi ja maksid 5722,28 eurot. Kriminaalmenetlus üldmenetluses kestis aga keskmiselt 801,42 tundi ning maksis eri osapooltele kokku 20984,79 eurot.

Uuringu käigus tehtud ettepanekud kauplusevarguste vähendamiseks

• Likvideerida varastamise põhjus. Olulise osa varastajatest moodustavad abivajavad inimesed, kes varastavad toimetuleku jaoks ja keda saab aidata KOV. Kui varastamise põhjus kõrvaldada pärast esimest teavitust, on võimalik edasisi vargusi ära hoida ning vähendada kulu nii kauplustele kui ka õiguskaitseasutustele. Luua võimalus kauplustel, KOV-i esindajatel ja PPA-l regulaarselt ümarlaudadel kohtuda ja protsessi parandada.

• Vähendada varastamise võimalusi. Suurendada kontrolli kauplusest väljumise võimalustes nt iseteenindusalade vähendamisega või piirata ligipääsu kallitele kaupadele, mida muust rohkem varastatakse.