Alustasime tehnoloogiaüksuses neljapäevaste töönädalatega katsetamist mõne aasta eest. Kõigepealt kuu aega talvel, siis terve suvi. Esimesed katsetused näitasid kätte, et ka vähema ajaga saab kõik vajaliku tehtud ning töötajate motiveeritus ja heakskiit uudsele lähenemisele on ilmselge. Tänaseks on saanud sellest tavaline osa meie aastast – iga aasta juuni algusest lähme üle lühemale tööajale, augusti lõpus naaseme tavalisse rütmi. Lisaks selle kuu aega neljapäevaseid töönädalaid mõnel talvekuul.

Kui aga neljapäevased töönädalad nii hästi töötavad, siis miks mitte muuta need aastaringseks nähtuseks? See on küsimus, mida on meilt küsitud lugematul arvul kordadel. Ja kuigi pealtnäha tundub, et tõesti, miks mitte, siis reaalsuses töötavadki lühemad töönädalad nii hästi just seetõttu, et need ei ole midagi, mis on osa „normaalsusest“.

On ilmselge, et kui nelja päevaga on vaja ära teha viie päeva töö – ja päriselt on ka, sest lühema tööaja tõttu eesmärgid ei lange – siis tuleb ka rohkem pingutada. Lühem töönädal nõuab kontsentreeritumalt töötamist, iga päev 110-protsendilise panuse andmist ning teadmist, et suure pingutuse eest on kuskil ootamas auhind. Auhind vaba reede näol. See ei ole aga midagi, mis oleks jätkusuutlik aastaringselt. Keegi ei suuda iga päev endast maksimumi anda ning mingi hetk muutub vaba päev eelduseks, mitte meeldivaks lisahüveks.

Üritades neljapäevast töönädalat rakendada aastaringselt, on võimalikke tulemusi kaks. Esimese puhul hakkavad ühel hetkel tasapisi eesmärgid ja tulemused langema, sest pingutus väheneb ning võrdluseks võetav baastase muutub aja jooksul madalamaks. Kui seda suudetakse ära hoida, on aga tulemuseks massiline läbipõlemine. Hoides inimesi iga päev nende täielike võimete piiril, nii aastast-aastasse, on ilmselge, et varem või hiljem kasvab pinge üle pea ja murdutakse.

Rakendades lühemaid töönädalaid kindlatel perioodidel, on võimalik neid muresid ära hoida. Kolm kuud on piisavalt lühike aeg, et hoida uus töökorraldus värskena ning suurem pingutus talutavana, aga samas ka piisavalt pikk, et tööpere saaks tunda sellest reaalset kasu ning suvekuid täiel rinnal nautida. Seda kinnitavad ka varasemate aastate kogemused.

Heakskiit on ühehäälne

Olles perioodilist lühemat töönädalat nüüdseks mitme aasta jooksul rakendanud, on saanud ilmselgeks, et see lähenemine töötab. Lühema nädalaga perioodide jooksul pole seni veel

kordagi langenud tiimide tootlikkus ja efektiivsus, kannatanud pole teenuste töökindlus ning halba maitset pole suhu jäänud ka majasisestele- ja välistele partneritele. Iga suvi harjutakse uue töökorraldusega aina kiiremini ning kõik teavad, et see on tulemas ja mida see tähendab.

Selle kõrval on selgelt näha ka seda, et lühemat töönädalat naudivad ka töötajad ise, kes saavad seeläbi suvekuudel lõigata kasu paindlikumast töökorraldusest. Möödunud aastal märkis 88% tehnoloogiaüksuse töötajatest, et nad nad said suveperioodil kogu töö nelja päevaga tehtud. Seitsme palli skaalal pälvis lühem töönädal rahuloluhindeks 6,69 punkti.

Töötajad märkisid oma tagasisides, et neljapäevase töönädala suurimateks võludeks olid võimalus nautida rohkem vaba aega, võimalus puhata pingelisemast kevadperioodist, parem töö- ja eraelu tasakaal ning stiimul olemasolevaid tööpäevi fokusseeritumalt kasutada. Töötajad nimetasid neljapäevast töönädalat heaks motivaatoriks ja märkisid, et lisapuhkepäev võimaldab järgmist nädalat alustada väljapuhanuma ja motiveeritumana.

Kõik see näitab, et kui oma inimesi usaldada ning lubada neil selgetes raamides ja selgete ootuste saatel oma tööd ja aega ise juhtida, on tulemuseks midagi üdini positiivset. Igas ettevõttes või iga töötajate grupi puhul ei pruugi see võimalik olla, aga kui spetsiifika seda lubab, tasub lühematele töönädalate võimalus anda. Kaotada on vähe, võita aga meeletult.