Eelnõu kohaselt avardatakse stabiliseerimisreservi võimalusi erinevatesse vahenditesse investeerimisel. Vahendite paigutamisel peaks reservi tulusus olema pikaajalise keskmisena vähemalt sama kõrge kui riigikassa võlaportfelli kulukusemäär. See tagab, et stabiliseerimisreservi hoidmine ei tekita riigile täiendavat intressikulu. Stabiliseerimisreserv on finantsreserv kriisiolukordadeks, näiteks finantskriisideks, eriolukordadeks ja üldmajanduslike riskide vähendamiseks. Reservi kasutatakse riigikogu otsuse alusel vaid erandjuhtudel.

Olulise muudatusena lubatakse edaspidi investeerida 10% reservi vahenditest arenenud riikide aktsiaturgude börsil kaubeldavatesse indeksfondidesse. Samuti alandatakse üle üheaastaste võlakirjade krediidireitingute piiranguid, kuid need jäävad siiski kõrgele vähemalt A- tasemele.

Määruse muudatused tõstavad stabiliseerimisreservi riski taset ning suurendavad pikemas horisondis keskmist tulusust. Kõrgem riski tase tähendab, et reservi turuväärtus on volatiilsem ja tulusus lühemas ajahorisondis (aasta) võib olla ka negatiivne. Näiteks 50% globaalse arenenud riikide aktsiaturgude languse korral väheneb reservi turuväärtus 5% võrra. Tegelikkuses oleks selline kaotus siiski väga ebatõenäoline, sest võlakirjade turuväärtus portfellis samal ajal suure tõenäosusega kasvaks, märgitakse teates. Määrus jõustub üldises korras.

Stabiliseerimisreservi maht oli märtsi lõpu seisuga 441,6 miljonit eurot. Sellest 439,6 miljonit eurot oli investeeritud erinevatesse võlakirjadesse ning 2 miljonit eurot oli pangakontol. Võlakirjaportfelli kuuluvad näiteks Prantsusmaa riigi võlakirjad (72,6 miljoni euro ulatuses), Prantsusmaa riigi toetusega investeerimispanga Bpifrance võlakirjad (44,1 miljonit euro ulatuses) ning Belgia riigi võlakirjad (42,6 miljoni euro ulatuses).