Peeter Skepast: kui ülikoolil on selge lahendamist vajav mure, siis väärikas ettevõte selga ei pööra

Mitte et seda peaks tingimata tegema missioonitundest, ent kasvõi heas mõttes omakasupüüdlikel kaalutlustel võiks kõrghariduse ühel või teisel moel toetamine saada iga tulevikku vaatava ettevõtte pärisosaks, leiab Skepast & Puhkim OÜ juhatuse liige Peeter Skepast.

Peaasjalikult taristuobjektide projekteerimisele, planeeringute koostamisele ja keskkonnauuringutele keskendunud Skepast & Puhkim alustas tänavu Tallinna Tehnikaülikooli (TalTech) tudengitele omanimelise stipendiumi väljaandmist. Lisaks on ettevõte aastaid panustanud omaaegse tehnikaülikooli rektori ja teedeehituse valdkonna õpetamise eestvedaja Peep Sürje nimelisse fondi, pakkunud üliõpilastele praktikakohti ning läkitanud ettevõtte insenere tudengitele loenguid pidama. Lisaks ollakse TalTechi korvpallimeeskonna üks peamistest toetajatest.

„Eks me teeme seda kõike ikka omakasupüüdlikel kaalutlustel,“ ei hakka Peeter Skepast paatoslike väljenditega keerutama. „Aga see omakasupüüdlikkus on tegelikult ikka sellise laiema vaatega, kogu sektori peale mõeldes.“

See otse ja ausalt välja öeldud põhjendus võtab tegelikult ilmekalt kokku need asjaolud, mis üldse motiveerivad ettevõtteid kõrghariduse andmist toetama – et oleks tagatud spetsialistide järelkasv neile endile, et Eesti majandus õitseks ja et ka ettevõte oleks n-ö pildil kui tugev ja väärikas panustaja kestva ühiskonna säilimisse.

Kõrghariduse toetamise tulemus on tunnetuslik

Hariduse toetamise tulemustel pole head konkreetset mõõdupuud ja nii märgib ka Skepast, et pigem on eesmärkide täitmine tunnetuslik, sest näiteks ettevõttes praktikal käinud tudengitele mingeid kohustusi edasise tööleasumise vmt suhtes ei panda, kuigi üliõpilaste praktikale võtmine tähendab ettevõtte jaoks pigem kulu kui otsest tulu. Kaudne, ehk siis tunnetuslik tulu aga seisneb selles, et ehk saab see noor ettevõttest hea kogemuse, omandab tublilt oma eriala ning võib-olla siis mõni neist tulevastest spetsialistidest tuleb kunagi ka asutusse, kust ta oma esimesed praktilised töökogemused sai.

„Keegi peab praktikakohti ju pakkuma ja kui seda ei tee meie, kes siis veel. Kogu aeg ei saa kellegi teise peale loota,“ selgitab Peeter Skepast ülikooli ja tudengite toetamise tagamaid. „Ma ei tea, kuidas stipendium tudengit motiveerib, aga meie lähtume pigem sellest, et tänu stipendiumile saab ta pühenduda õppimisele ega pea eriala omandamise kõrvalt raha teenimiseks toidukulleriks hakkama. Sest tudengitel pole ju kunagi raha ülearu palju. See on meiepoolne toetus tulevikutegijatele, aitamaks neil elada.“

Hea inseneri väljakoolitamist võrdleb Skepast arstiõppega – selle ühe poole moodustab koolist saadud haridus, aga kui see käes, tuleb hakata koguma praktikat elust enesest. Ja alles seejärel võid saada oma ala heaks spetsialistiks. Selleks võib pärast diplomi saamist kuluda veel 10, 15 või enamgi aastat.

Lähtume sellest, et tänu stipendiumile saab tudeng pühenduda õppimisele ega pea eriala omandamise kõrvalt raha teenimiseks toidukulleriks hakkama.

Peeter Skepast

Skepasti sõnul on eriti puudus sildade ja muude taoliste rajatiste inseneridest-projekteerijatest, sest nõudlus just taristuobjektide rajamise järele on praegu suur. Samas on see töö tema hinnangul taseme võrra keerulisem, kui tavaliste teede projekteerimine. Ja kui insenere ikka peale ei tule, nende õpetamisse tekib mingi auk, siis seda auku ei ole edaspidi paari-kolme aastaga võimalik täita. Mis omakorda tähendab olulist vajakajäämist kogu ühiskonna arengus, kui näiteks meie ettevõtted ei saa hangetel osaleda, sest neil pole lihtsalt inimressurssi, et kaasnevaid lepinguid täita.

Insenerikutse omandamine võiks olla äge

Omal ajal ka ise tehnikaülikooli lõpetanud Peeter Skepast on seda meelt, et näiteks teedeehituse inseneri kutse omandamise noortele ligitõmbavamaks muutmiseks peaks TalTech tegema ägedalt praktilise ja vajadusi arvestades loogilise õppekava, mis oleks vaba nii akadeemilisest kui ametkondlikust bürokraatiast. Lisaks peaks tema hinnangul sellel õppekaval olema üks-kaks väga innustunud ja motiveeritud eestvedajat.

„Kui ülikool pöördub ettevõtjate poole konkreetsete soovidega, siis ma usun, et nii me ise kui mitmed meie head kolleegid-konkurendid on nõus jõudumööda õlga alla panema,“ räägib ta. „Kui on ikka väga kõva õppekava koos ägedate õppejõududega, siis saab seda ka julgelt reklaamida ja noortele tutvustada kui eriala, mille omamine tagab sulle väärt töö, teenistuse ja kindla tuleviku ükskõik millises olukorras. Pole küll päris õige sõna, aga see aitab neid õppima meelitada.“

Skepast leiab, et kõiki spetsiifilisi erialasid ei pea tingimata Eestis õpetama, aga selge on tema hinnangul see, et meie ehitus- ja tööstussektor vajab insenere – nende koolitamist peab riiklikult toetama.

Samas ei pea ta primaarseks, et riik kindlasti peaks mingil moel toetama või soodustama erasektori panustamist kõrghariduse andmisse, kuigi ettevõtjana oleks see talle meeldiv, kui riiklikul tasemel peaks niimoodi otsustatama.

„Aga ega me mingit toetust sellepärast nüüd tegemata ei jäta, et ettevõte selle eest mingit maksusoodustust ei saa,“ kinnitab Skepast. „Me ei ole kunagi niimoodi mõelnud, et toetame TalTechi ja ootame siis selle eest mingit konkreetset vastuteenet. Ma olen küll ettevaatlik igasuguste suurte sõnadega, aga põhimõtteliselt jõuame ikkagi sinnamaale, et ettevõtted toetavad ülikoole paljuski missioonitundest ega taotle sellest otsest kasu, mida saaks rahasse ümber arvestada.“

Nii peab Skepast TalTechi Arengufondi SA ideed luua inseneriõppe toetusfond tervitatavaks, aga et ettevõtted sellesse heal meelel panustaks, eeldab see tema arvates õppekavade reformimist ägedaks, noori ligitõmbavaks, praktiliseks ja loogiliseks.

„Kui teedeehituses tekkib selline õppekava, millele peale vaadates tekib tunne, et ma tahaks seda ise uuesti läbida, siis tekib kindlasti ka soov sellesse arengusse panustada,“ ütleb ta. „Ettevõtja tahabki ennekõike aru saada, kuhu tema raha läheb. Kui ettevõtja juurde tuleb keegi karismaatiline teaduskonna või õppetooli juht ja ütleb, et meil on siin selline pakiline probleem, olge hea, aidake, siis ma usun, et enamik võimalusel ka oma abist ei keeldu.“