Mati Jostovi nimeline stipendium annab energeetika doktorantidele tuule tiibadesse

Omaaegne pangandustegelane ja riigiettevõtte Eesti Põlevkivi juht Mati Jostov andis suure panuse Ida-Virumaa majanduse ja sealse põlevkivisektori arengusse. Pärast tema traagilist surma 2006. aastal lõid Jostovi pereliikmed, lähedased ja sõbrad stipendiumi, millega tänaseni toetatakse Tallinna Tehnikaülikooli energeetikavaldkonna doktorante.

Mati Jostovi nimeline stipendiumifond – esimene Tehnikaülikooli Arengufondi evergreen* fond

Mati Jostovi nime jäädvustamise idee doktoriõpingute toetamise kaudu sündis pärast tema surma kiiresti. Stipendiumi algkapitali moodustamisele panid õla alla Mati perekond, sõbrad, lähedased, kolleegid ja mitmed ettevõtted. Eesmärk oli tunnustada ning ajas kestvana hoida tema kui tolleaegse Tallinna Tehnikaülikooli doktorandi panust Eesti majandusse ja ühiskondlikku ellu.

Mati Jostovi pere ja sõprade poolt loodud fond oli Arengufondi esimene teed ja eeskuju näitav annetuste baasil loodud fond, mille vahendite investeerimistulude arvelt makstakse välja stipendiume.

Ettevõtted vajavad ka akadeemiliselt võimekaid inimesi

Mati kolmest pojast vanim, Gert Jostov, kes ise juhib praegu Urmas Sõõrumaa kinnisvaraettevõtet US Real Estate, ütleb, et loodud stipendiumi statuut näeb selle peamise põhimõttena ette toetada igal aastal ühte tehnikaülikooli energeetikavaldkonna doktoranti.

„Tehnikaülikooli Arengufondi juurde asutati minu isa Mati Jostovi nimeline doktoriõppe stipendium 2006. aastal, seega on see tänaseks juba pea 18 aastat kestnud,“ räägib Gert Jostov. „Stipendiumifondi loomise mõte oli ja on tänaseni toetada energeetika valdkonna doktorante nende õpinguil ja arendada seeläbi energeetikavaldkonda Eestis tervikuna, tagades kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide järelkasvu Eesti nii olulisele majandusvaldkonnale.“

Jostovi selgituse kohaselt sai fond üles ehitatud pika vaatega selliselt, et fondi algkapital, mis on investeeritud ja toodab iga-aastast tulu, oleks võimeline teenitud intresside pealt maksma doktorantidele iga-aastast stipendiumi, kuid samas säilitama fondi põhikapitali.

„See peaks tagama, et stipendiumide maksmine oleks tähtajatu ja kestaks läbi aastakümnete. Ehk siis see on n-ö evergreen fond,“ märgib Gert Jostov.

Tema hinnangul peab doktorandi põhifookus olema teadustööl, mis tähendab, et kui teha pühendunult teadust, siis muu töö ja teenistuse jaoks selle kõrvalt aega ei jää. Nii aitab stipendium leevendada finantsilisi küsimusi, mida mittetöötamine endaga paratamatult kaasa toob.

„Samuti on stipendium omamoodi tunnustus eduka akadeemilise töö eest ja paneb ehk doktorante ka rohkem pingutama, et stipendiumit saada,“ leiab Jostov. „Ettevõtete huvi on ju ikka ka akadeemiliselt võimeka järelkasvu olemasolu. Need on inimesed, kellel on võimekus organisatsiooni ees seisvaid ülesandeid ehk avarama pilguga vaadata ja lahendada.“

Inseneride puudus võib majandusmudeli kreeni kallutada

Viimastel aastatel kinnisvaraäri, sh uusarendusi juhtinud Gert Jostov teab, et meil on pakiline inseneride juurdekasvu vajadus mitte ainult energeetikas, vaid ka ehituses.

„Eestis on inseneride vajadus ehitusvaldkonnas pakiline mitmel põhjusel, kuid üks, mida välja tuua, on kindlasti keskkonnanormatiivide ja jätkusuutlikkuse nõuetest tulenev vajadus hoonefondi uuendamiseks ja seda väga kiires tempos,“ kirjeldab ta. „Uued regulatsioonid nõuavad energiatõhusaid ja keskkonnasõbralikke lahendusi, mis vajavad spetsiaalsete oskustega insenere. Samuti suurendab nõudlust inseneride järele ka kasvanud fookus taastuvenergia ja nutikate hoonete arendamise järele. Ja siis on meil veel suuremahulised rahvusvahelised projektid, nagu Rail Baltica, Tallinna Haigla jne, mille rajamine nõuab samuti väljaõppinud insenere.“

Ajal, mil tööturg on täis humanitaar-, finants- ja sotsiaalharidusega inimesi, kes endale tihtilugu sobivat rakendust ei leia, jääb tehniliste oskustega spetsialistide koolitamine paraku vaeslapse ossa. Lõppeks annab see oma tagasilöögid ka riigi majandusse. Nii märgib ka Gert Jostov, et kogu ühiskonna normaalse toimimise seisukohalt on vajalik, et kõikjal ja kõiges valitseks tasakaal.

„Olen selles osas nõus, et praegu on kõrghariduse kaalukauss veidi humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna poole kaldu,“ nendib Jostov. „Et ka majandusmudel kreeni ei vajuks, oleks ilmselt vajalik ettevõtete ja ülikoolide vahelise koostöö intensiivistamine ja erinevate ümber- ja täiendõppevõimaluste loomine.“

Aga kuidas me siis ikkagi võiksime ja peaksime inseneride probleemi lahendama? Eriti olukorras, kus riik tõmbab kärpekavaga muu hulgas ka teaduse rahastamist kokku. Samas loodetakse valitsuses, et roheenergia suurema tulekuga saabub meile ka uut tööstust, mis omakorda vajab spetsialistidest töötajaid. Gert Jostovi arvates oleks väga suureks ja oluliseks tõukeks see, kui noored ise sooviksid insenerierialadel õppida.

„Uued regulatsioonid nõuavad energiatõhusaid ja keskkonnasõbralikke lahendusi, mis vajavad spetsiaalsete oskustega insenere.“

Gert Jostov

„Selles osas peaks riik ja ülikoolid panustama insenerierialade populariseerimisele. Koostöös erasektoriga on näiteks võimalik ka huvitavate ja tulevikus töökohta kindlustavate praktikakohtade loomine,“ pakub Jostov välja mõned variandid murekoha lahendamiseks. „Võimalusi on mitmeid – praktikakohad, mentorlusprogrammid, koostööprojektid jmt.“

Ettevõtjad ootavad, et toetus tooks reaalset kasu

Nüüd, kui tehnikaülikoolil on SA Arengufondi kaudu ja ettevõtete abil kavas luua analoogne ja suuremamahuline evergreen fond, millest rahastada insenerihariduse andmist, olles näiteks stipendiumide ja muude toetuste vahendaja, tuleb TalTechil motiveerida erasektorit (tööstus, ehitus, energeetika jne) sellesse ettevõtmisse panustama. Kusjuures see panustamine peaks olema laiapõhjaline, nii et kaasa tulevad paljud.

Gert Jostov paneb ette, et seda võiks olla kõige parem teha erialaliitude kaudu, sest ärivaldkondade katusorganisatsioonid tunnetavad kõige paremini valdkonna ettevõtete valukohti ja koondavad parimat erialast teavet tulevikusuundade ja ees seisvate väljakutsete kohta.

„Samuti koondavad nad enamasti sektori kõige aktiivsemaid inimesi ja omavad laialdast liikmebaasi,“ räägib ta. „Ehk oleks see hea võimalus ettevõtetel panustada ja samas olla kindlad, et tegeletakse järelkasvu koolitamisel just nende jaoks kõige teravamate valukohtadega.“

Riigi osasse – ettevõtteid selle tegevuse juures näiteks maksusoodustustega toetada – Jostov eriti ei usu, pigem peavad ettevõtjad ise mõistma, et nende antud toetusest on ka reaalselt kasu.

„Ma hästi ei taha uskuda, et maksusoodustused töötavad,“ märgib Jostov. „Oluline on, et ettevõtted saavad kas otse või läbi erialaliitude käegakatsutavat kasu ja tunnetavad, et panustamisel kõrghariduse toetamisse on nende jaoks konkreetne ja praktiline väljund. Siis ollakse ka valmis toetama.“

*Evergreen fond – tuntud kui „avatud fond“ on paindlik investeerimisvahend, millel pole kindlat lõppkuupäeva. Sellised fondid pakuvad suuremat paindlikkust. Allikas: Hamilton Lane