Võlakirjade puhul räägitakse enamasti sellest, mis on selle tootlus, kes on emitent ning kui pika noteeringuga on tegu. Nende teadmiste alusel kujundatakse endale väärtpaberi riski-tootluse suhe. Küll aga on oluline silmas pidada ka seda, milline on võlakirja likviidsus ehk võime kiiresti ja vähese hinnamuutusega väärtpaber turul rahaks vahetada, sest see saab mõjutama oluliselt nii väärtpaberi riski kui ka eeldatavat tootlust.

Eriti tuleb likviidsusega arvestada Balti turul, kus ühe võlakirja tehingu kohta tehakse enam kui 100 aktsia tehingut. Milliseks aga võiks kujuneda Eesti rahvavõlakirja likviidsus nii Balti turul kaubeldavate ettevõtete noteeringute kui ka turu väliselt kaubeldud riigipaberite näitel?

Balti turul kaubeldakse enim Eesti ettevõtete võlakirju

Selle aasta algusest on nii Balti reguleeritud turul kui ka First Northil kokku tehtud ligi 6000 võlakirjatehingut, millest pea kaks kolmandikku tehingutest on tehtud Eesti ettevõtete võlakirjadega. Järgnevad Läti 33%-ga ning Leedu 4%-ga.

Küll aga moonutavad statistikat oluliselt sellised noteeringud, mis on emiteeritud kohalike ettevõtete poolt, kuid kauplevad rahvusvahelistel turgudel, nende osakaal kõigist tehinguist on neljandik. Mahu poolest tehakse enim tehingud Läti ettevõtete võlakohustustega, kui esimese poolaasta 48 miljoni eurosest käibest moodustasid meie lõunanaabrite ettevõtete kohustustega tehtud tehingud 74%.

Riigivõlakirju kaubeldakse turuväliselt

Kuigi Läti ja Leedu on oma riigivõlakirju ka Balti turul noteerinud, siis pole börsil suurt aktiivsust aasta esimese pooles näha olnud. Küll aga ei tähenda see, et nendega tehinguid ei tehta, kuna Bloombergi andmetel kaubeldakse Leedu võlakirju pea igapäevaselt.

Jaeinvestoritele pakutakse seda võimalust tehes tehinguid mitte teiste investorite, vaid panga enda portfelli vastu. Nii saab pank osta oksjonilt või turult suures mahus riigivõlakirju ning müüa need hiljem väiksemate osadena jaeinvestoritele edasi. Selline praktika on kasutusel näiteks Leedus, kus riigivõlakirjade kauplemine investorite seas on oluliselt populaarsem kui Eestis ja Lätis. Vaadates Eesti jaeinvestorite aktiivsust, võiks sobida nii kauplemine turul kui ka panga võlakirja portfelli vastu tehingute tegemine.

Kumba eelistada?

Huvitav on seda statistikat vaadata, kuna olukorras kus investor oleks osalenud mõnel Läti või Leedu riigivõlakirjade oksjonil, siis praeguste Balti turul registreeritud tehingute näitel oleks tal osutunud ääretult keeruline sellest võlakirjast väljuda. Küll aga võib pakkuda panga portfelli vastu tehingute tegemine olulist likviidsust, mille abil on võimalik müüa ka selliseid võlakirju, millel koduturul teised ostjad puuduvad. Eestlaste suur aktiivsus võlakirja turul võib selle väite ümber lükata, kuid seda on keeruline öelda enne kui rahvavõlakirjaga on kauplemine alanud.

Oluliseks teguriks börsiaktiivsuse määramisel saab olema kindlasti võlakirja tähtajalisus. Investorit, kes soetab oksjonilt paari kuu või ühe aasta pikkuse riigivõlakirja, hoiab seda tõenäoliselt ka tähtajani ning ei pruugi noteeringu likviidsuse vastu kuigi palju huvi tunda. Küll aga saab võlakirja kauplemisaktiivus mängima oluliselt suuremat rolli siis, kui paberi pikkus saab ulatuma mitmetesse aastatesse ning selle portfellis hoidmine nõuab oluliselt enam südikust.