Krediidiostu ja -inkassoäri ehk krediidilepingutest tulenevate võlanõuete omandamine ja võlgnikelt sissenõudmine kui äritegevuse haru on Eestis õitsenud aastakümneid. See on toonud kasu nii pankadele ja teistele laenuandjatele, kes on nõnda vabanenud ebamugavast võlaportfellist, kui ka kümnetele inkassoettevõtetele, kelle meetodid võlgade sissenõudmisel pole samas alati olnud nii peenetundelised kui ehk esialgsed võlausaldajad oleksid olnud. Seni aga pole inkassondust seaduse tasandil reguleeritud. Kõik muutus selle aasta 25. juunil, kui Vabariigi President kuulutas välja Riigikogu poolt 12. juunil vastu võetud krediidiinkassode ja -ostjate seaduse. Seadus jõustub 14. juulil.
Uue seaduse peamine eesmärk on võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167 krediidihaldajate ja -ostjate kohta. Samas on seadusandja otsustanud minna direktiivist kaugemale ja kohaldada seadust lisaks pankade krediidivõlaportfellidele ka muude krediidiandjate antud tarbijakrediidist tulenevatele võlanõuetele. Seadusega tuuakse Eesti õiguskorda muu hulgas mitmed uued mõisted:
Krediidihaldustegevus - krediidilepingust tulenevate nõuete sissenõudmine ja maksete kogumine, krediidisaajaga läbirääkimiste pidamine, tema kaebustega tegelemine ja muudatustest teavitamine.
Krediidiostja - juriidiline või füüsiline isik, kes omandab äritegevuse käigus panga või krediidiandja viivituses oleva krediidilepingu või sellest tuleneva nõude (välja arvatud, kui selleks isikuks on pank või tegevusloa alusel tegutsev krediidiandja ja -vahendaja).
Krediidiinkasso - äriühing, kes peamiselt ja püsivalt tegeleb krediidihaldustegevusega, mis hõlmab panga või krediidiandja väljastatud tarbijakrediidist tulenevaid võlanõudeid, kas siis iseseisvalt või krediidiostja nimel ja ülesandel.
Uut seadust kohaldatakse ainult sellistele krediidiinkassodele ja -ostjatele, kes on asutatud Eestis ja kes tegutsevad Eestis või kelle elukoht on Eestis, Eestis toimuvale krediidihaldustegevusele ning Eestis asutatud krediidiinkassode filiaalidele välisriigis ja välisriigis asutatud krediidiinkassode ja -ostjate tegevusele Eestis. Seaduse kohaldamisalas on muu hulgas ka selline krediidihaldustegevus, millega tegeleb Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepinguriigis asutatud pank, krediidiandja või krediidivahendaja, aga neid ei käsitata krediidiinkassona.
Seadust ei kohaldata väljaspool EMP-d tegutsevate pankade ja krediidiandjate võlanõuetega seotud krediidihaldustegevusele, välja arvatud, kui vastav võlanõue loovutatakse EMP lepinguriigi pangale või krediidiandjale, ega ka krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele lepinguriigis asutatud panga poolt. Igal juhul ei kohaldata seadust mittetarbijaga sõlmitud krediidilepingu või sellest tuleneva nõude omandamisele või sellega seotud krediidihaldustegevusele, välja arvatud juhul, kui krediidiandja on pank.
Seadusega hõlmatud krediidiinkassodel peab tegutsemiseks olema tegevusluba, mille annab Finantsinspektsioon. Loa taotlemiseks peavad krediidiinkassod esitama üksikasjaliku taotluse koos omandistruktuuri, äritegevust ja teenuste osutamist kirjeldavate andmete ja dokumentidega. Loa saanud krediidiinkasso saab asutada filiaali või osutada piiriüleselt teenust mõnes teises EMP liikmesriigis, teavitades sellest inspektsiooni. Kui ta aga soovib tegutseda väljaspool EMP-d, tuleb selleks taotleda esmalt luba Finantsinspektsioonist ning seejärel ka kolmandas riigis, kui seda nõuab selle riigi kohalik regulatsioon.
Lisaks tegevusloale kehtivad krediidiinkassodele edaspidi ka erinevad muud piirangud, nõuded ja kohustused, mis on enim võrreldavad teiste finantsjärelevalve subjektide hulgast krediidiandjatega: piirangud krediidiinkassos olulise osaluse omandamisele, täpsed nõuded juhtidele ja töötajatele, kohustus pidada iga hallatava krediidilepingu kohta eraldi toimikut, aruandlus- ja teavitamiskohustus Finantsinspektsiooni ees. Mitmed eelloetletud kohustustest hõlmavad lisaks krediidiinkassodele ka krediidiostjaid. Nende rikkumise eest on krediidiinkassodele ja -ostjatele ette nähtud ranged karistused, kuni rahatrahvideni summas 1 miljon eurot või 10% krediidiinkasso aastasest netokäibest.
Uue seaduse mõju jõuab turuosalisteni ülimalt kiiresti. Nimelt peavad enne seaduse jõustumist tegutsenud krediidiinkassod oma tegevuse üldjuhul viima seadusega kooskõlla, sh taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusloa, juba 31. detsembriks 2024 või siis oma tegevuse lõpetama.
Pangad ja krediidiandjad ei jää muudatustest puutumata
Inkassoteenusele päitsete pähepanekut oli juba aastaid ette valmistatud - Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler nentis oma 13. juuni ettekandes Riigikogule, et krediidiinkassode järelevalveks hakkas Finantsinspektsioon valmistuma juba 2019. aastal. Seega ei tulnud seadus ega sellega kaasnevad muudatused teenuseturul enamikele turuosalistele üllatusena. Hoopis teisiti on lood aga nende finantsjärelevalve subjektidega, kelle tegevust mõjutavaid sätted võib leida uue inkassoseaduse sabaosast, pealkirja alt „Muudatused kehtivates seadustes“.
Hulganisti muudatusi ootab näiteks ees panku ning tarbijakrediidiandjaid ja -vahendajaid, kusjuures enamik neist ei ole sugugi seotud krediidihaldustegevuse või inkassoteenusega. Väike valik tähelepanuväärsematest uuendustest:
Nii pangad kui krediidiandjad peavad hakkama edaspidi oma sise-eeskirjades reguleerima krediidilepingute tingimuste täitmise jälgimise ja selle muutmise protsessi. Muu hulgas tuleb sise-eeskirjas eristada, kuidas käitutakse nõuetega, mis on viivituses olnud kuni 90 päeva, ning kuidas nendega, mis kauem kui 90 päeva. Samuti peab sise-eeskirjas olema kirjas metoodika, kuidas hinnatakse tarbija suhtes võla ümberkujundamise abinõude kasutusele võtmise vajadust ning kuidas jõutakse otsusele alustada kohtu- või täitemenetlust.
Krediidivahendajas olulist osalust omandada soovivale isikule kehtib edaspidi samuti kohustus omada laitmatut ärialast mainet (seni kehtis vastav nõue üksnes krediidiandjate puhul).
Krediidiandjate ja -vahendajate juhtidele kehtivat laitmatu ärialase maine nõuet laiendatakse – edaspidi ei loeta mainet laitmatuks, kui juht ei ole varasemas suhtluses mis tahes riikliku järelevalveasutustega (lisaks Finantsinspektsioonile ka nt Andmekaitse Inspektsioon jm) tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt või kui teda on karistatud tarbijakrediidi väljastamisega seotud väärteo eest või on ta varasemalt tegelenud liigkasuvõtmisega.
Seaduse tasandil on reguleeritud, et Finantsinspektsiooni tuleb teavitada ka juhul, kui kavatsetakse pikendada krediidiandja või -vahendaja juhtide või audiitorite ametiaega (seni sätestas seadus teavitamiskohustuse sõna-sõnalt üksnes nimetatud isikute valimisele-määramisele).
Krediidiandjate ja -vahendajate poolt peetava krediiditoimiku kohustuslike sisuelementide loetellu lisatakse andmed krediidilepingu muudatuste ja kasutatud võla ümberkujundamise meetmete kohta.
Krediidiandjatele ja -vahendajatele nähakse ette samad (senisest kõrgemad) sunniraha ning väärteokaristuste (sh rahatrahvide) määrad mis krediidiinkassodele ja -ostjatelegi.
Olulised korrektuurid tarbijakrediidi vallas
Eraldi väärivad mainimist muudatused võlaõigusseaduse tarbijakrediidi sätetes. Kaotatakse juba aastaid segadust ja mitmeti mõistmist tekitanud säte, mille järgi kehtivad kõik tarbijakrediidi seadusesätted ka varem sõlmitud lepingu muutmiskokkuleppele, kui sellega kaasneb maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine. Praktikas viis see säte sageli teadmatuseni, milliseid toiminguid tuleks lepingu igakordsel muutmisel kindlasti uuesti teha ja milliseid mitte.
Ühtlasi lisandub seadusesse uus lepingu muutmise regulatsioon. Muu hulgas on nüüdsest üksikasjalikult loetletud teave, mis tuleb tarbijale esitada enne igakordset krediidilepingu muutmist. Samuti hakkab seadus senisest selgemalt reguleerima olukorda, kui krediidilepingus on kokku lepitud krediidi kasutusse võtmise ülempiir, mille kasutusse võtmiseks tuleb tarbijal esitada igakordne eraldi taotlus (nt krediidilimiidi puhul). Sellisel juhul peab krediidiandja enne iga krediidisumma väljamaksmist arvutama uuesti krediidi kulukuse määra ja esitama info selle kohta tarbijale.
Viimane suur uuendus puudutab tarbijakrediidilepingu kohtuvälist ümberkujundamist, mida seadus siiani selgelt ei reguleerinud, mistõttu pangad ja krediidiandjad said tugineda üksnes Finantsinspektsiooni juhendites ja märgukirjades antud juhistele ja soovitustele. Nüüdsest seisab seaduses, et enne võlas oleva krediidilepingu suhtes kohtu- või täitemenetluse alustamist tuleb vähemalt hinnata ja asjakohasel juhul ka tarbijale pakkuda võimalust kohtuväliselt nõue ümber kujundada või muul kujul osaliselt või täielikult refinantseerida, arvestades tarbija olukorda, õigusi ja huve. Ümberkujundamist puudutavad sätted jõustuvad ülejäänud seadusest hiljem, 1. jaanuaril 2025.
