Sirje Ginter õppis Tallinnas kultuurikorraldust ja asus peale seda tööle Tartusse, kultuurikeskusesse Sinimandria. See pandi aga 1993. aastal kinni. „Illegaardi keldrist olid fotograafid ühe ruumi ära remontinud ja korraldasid seal fotonäitusi. Mul tuli siis mõte, et seda võiks edasi arendada,“ meenutab Ginter. Juba oli tekkinud ka seltskond, kes seal koos käis, ja sellest kasvaski välja väga suure külastatavusega klubi ehk Illegaard.

„Illegaard oli taasiseseisvumise ajal Eesti üks unikaalsemaid paiku. Seal ei lahatud inimesi, et kes nad on või kust pärit või kellena töötavad. Illegaard oli selline koht, kuhu võisid tulla kõik. Illegaard ühendas kõiki ja see oligi põhivõti,“ sõnab Ginter.